Projekt42
Tänase sissekande CCRM blogisse teeb Alvaro. Kuigi CCRM põhitegevus on ratastel valu andmine, siis hapukurgihooajal pääsevad ka alljärgnevad kirjutised läbi tiheda filtri.
Projekt42 sai alguse mu peas, kui üks jooksuhull Ivar korraldas endale jooksuvõistluse Pääsküla Rabamaraton. Kuna aasta 2013 oli jalgratta seljas möödunud kehvemini, kui ükski varasem 15. hooajast, hakkas hallollus produtseerima imelikke uitmõtteid, kuidas seda aastat veel kuidagi päästa. Otsustasin siis läbi teha jooksumaratoni!
Senine elu pikim jooksuvõistlus oli kestnud 2.19. Ei, see ei olnud poolmaraton, vaid 2 min 19 sek kestnud agoonia. Olin sukeldumas täielikku tumeainesse. Ettevalmistuseks kruttisin läbi paar pooleteisetunnist jooksutrenni pulsiga 130. Kahjuks aga lõppes see kõik ebaõnnestunult ajastatud komandeeringuga, mis ei võimaldanud starti asuda. Mott kukkus läbi põranda. Järgnes eriprojekt CCRM Seitsmevõistlus, mis päädis korraliku reielihase venituse ning nädalase trennipausiga. Lisaks veel tobe külmetushaigus otsa ning 20. detsembri hommikul olin seisus, kus all oli kolme nädala peale üks välitrenn….. See oli muidugi äge andmine olnud – Sparta Rattagrupiga 5 korda Lühikest Jalga ja otsa ühe jala peal Patkuli treppe. Aga muidugi üsna kaugel ideaalsest maratoniks valmistumisest……
Jäänud oli üks päev järgmise maratonini – DNB Vana-Aasta jooksuni. Hakates siis reedel asjale mõtlema, konsulteerisin kahe inimesega, kes minu tutvusringkonnast midagi jooksmisest teadsid. Kindlasti on neid veel, ärge solvuge, aga nemad jäid ette.
Soovitused oli kõik sarnased:
MaTi: Sellise ettevalmistuse pealt on see ettevõtmine lootusetu, sured seal distantsil viis surma
Liisa: Verele hõõrutud nibud, villides jalad, hullud krambid ning oioi kui valusad jalad
Reede õhtul Hobispordi lafkast tellitud preparaadi toomisel tahtis Andre mind käeraudadega radika külge lukustada, et lollid mõtted peast välja nõiduda. Järele jäid kõlama hüüded “Finishisse jõudmine on välistatud”! Ei mõjunud, nüüd või mitte kunagi saab see asi tehtud!
Laupäevahommikuses 4 kraadises udus kohtusin juhuslikult meie eks-klubilise Marek Tõnismäega, kel läksid mind nähes silmad pungi pähe nagu öökullil. Pidin tema nõudmisel välja hõikama mingi aja, millega tahaks finishisse jõuda. Tõesti tõesti, polnud vähimatki aimu, mis see aeg olla võiks. Tuletasin meelde kunagise konkurendi Priit Salumäe agooniad maratonidel ning lajatasin letti 4 tunni piiri. Marek logis kohe Triobeti lehele ja pani 5 tunni peale panuse. Väike sportlik viha hakkas kogunema – ma teile veel näitan!
Stardis oli natuke naljakas olla. Gruppe polnud ja kuhu ennast suruda, ka aimu polnud. Ainuke 150 alustaja hulgas tuttav nägu oligi Haanja-Ivar, sest mu 4 tunni mees Meelis Atonen oli loobunud. Egas midagi, läks lahti. Trügisin vaikselt summas ettepoole, kuni peatusin kambas, keda vedas oranzhide pükstega agarat vöru murrakut tulistav prillidega härra. Polnud kahtlust, Kontra. Kuna mul polnud ei sekundi ega pulsikella, uurusin vaikselt maad, mis masti mehed siin ka on. Ja oh õnne, jutust selgus, et 4 tundi on neile kontimööda küll.
Fast forward. Teine 8km ring oli lõppemas ning kahe (OK, ühe) rattariietuses tegelase…..
….tempo tundus ajale jalgu jääma hakkavat. Panin hagu alla. Kuskil 200m kaugusel oli päris arvestatav punt. Rattasõidus piisab tavaliselt kaheminutilisest pingutusest, et see kinni imeda. No j********nio, ma imesin seda vahet kinni ei rohkem ega vähem, kui 30 minutit! Ja tolleks hetkeks sain kätte vaid kaks jooksjat sellest pundist. Müstiline spordiala ikka!
No mõlemad näevad ikka vägagi sportlaste moodi välja!
Neljandale ringile läksin siis juba teadmisega, et mingil juhul ei tohi ära kärvata, sest tempo sihtis alla 3.45 lõpuaega!!! Kannatasin ka selle ringi ära. Veel üks kaheksane paun järel. Kaaslasteks endiselt kaks läbi ja lõhki jooksjat (Lauri Malsroosi nime olen isegi kuulnud) ning viimaseks ringiks liitunud kunagine rattasõber Janno Greenbaum.
Ei saaks öelda, et valus ei olnud. Oli küll, aga see kannatamine oli kuidagi lihtsam, kui rattas. Ja põhjus oli lihtne – alla andes ei veere sa enam kuhugi, vaid jääd sinna paika kui küpse ladvaõun. Ja see sundis läbi valu edasi pressima. 4km enne lõppu panin toidukast otse läbi, 10m vahe kahe kaaslasega sisse ja veel hagu juurde. Ventileerisin juba nii kõvasti, nagu 85 aastane papi, kellel keps ja kolb kohe läbi lähevad. Kilomeetriaegasid hakkasin ka lõpuks kuulma ja need kukkusid alla 5.30. Ja siis juba alla 5.20 ning tuligi finishisirge. TEHTUD!
Jäin korraks seisma, võtsin medalid ja tammepärjad vastu ning üritasin kergendatult kuhugi poole liikuda. Ei õnnestunud. Oioioi, kui valus oli astuda. Kõndimisest ei tulnud midagi välja. Tol hetkel sain aru, mis oleks võinud juhtuda viimases toidukas, kui truu abimees Janno poleks kahte koka-topsi lennult mulle sisse jootnud. Seisma jäämine oleks surmaga võrdunud! Ja nagu juhtus vot selle tegelasega, kes praktiliselt seistes mulle kaks kilomeetrit enne lõppu ette jäi.
Ta oli silganud juba oma 10 min edumaa sisse, kui viimase ringiga sai sellise paki, et hävis paugust 20 minutit. Vat sulle maratoni. Põrsakostüümis ma seda nüüd jooksma küll ei läheks!
Lõpukell näitas küll mõne kraadi üle 3.45, millest oli natuke kahju, aga tõele au andes – ega kuskilt enam juurde võtta küll poleks olnud. Keskmine pulss 158 on ka täielik müstika. Olen üsna mitu 2-3 tunnist rattavõistlustki madalama keskmisega lõpetanud. Ja trennis joostes hakkas ebameeldivalt vastik juba 135 pulsi juures. Ju oli see ülitugev sportlik ärritaja, mida mu kogenud treenerid eelmisel päeval sisse süstisid!
