CC Rota Mobilis

Kõik sai alguse sellest, et Clubbersi kamraad Riho Ever  meelitas mind maanterataste grupisõidu avapaugule Pärnusse – kohta, kus kõik enda sisse tuimalt külmas, vihmas, lörtis ja tuules (osadel ka palmide all ning soojas) kogutud treeningkilomeetrid ja kupli all akumuleerunud pinge vabaks lastakse.

Algus oli ärev – allatuule otsal lasti rahus minna. Kiirus 60 km/h, kohati kuni 65… Keegi eriti maha ei jää – ilge tõmblemine. Siis keerati umbes 100 liikmelise pundiga 90 kraadi paremale – kõva küljekas. Sättisin ennast juba enne pööret vasakusse äärde tuulevarju. Siis hakkas minu jaoks aktsioon peale. Ühel hetkel üritas vist keegi midagi pundi eesotsas, kõik tõmbasid paremasse äärde, mina jäin ikka vasakusse tuulevarju. Ja järsku keeras kogu see punt uuesti vasakusse äärde tagasi – läks väga kitsaks. Jõudsin veel näha 2-3 ratast endast eespool olevat ratturit tagaratas blokeerituna loha laskmas. Jõudsin vaid korra kõvasti pidurdada…

Suudlemas asfalti….. (vaata Cervelo kahvlit!)

Kiirus oli 40. Tagaratas tõusis õhku ja nagu ma enda ees olnud sõitja tagajooksu puudutasin, lendasin üle lenksu mõnusasse, pehmesse Pärnu asfaldisse. Pauk oli räme. Sain kiirelt ennast eemale rullida, et keegi rohkem selga ei tuleks. Kõrvalt sain nukralt jälgida, kuidas rahvas mu ratta otsas tallus. Valu oli päris tugev. Korjasin oma pudinad kokku ja jäin teeääres vegeteerima. Kiirabi pakkus varianti, et võtab mu peale ja jätan ratta siia kraavi – küll laibakas teise ringi lõpus kunagi õhtupoole mu ratta peale korjab – YEA RIGHT! Plaaster higise naha külge ei kleepunud ja ratast kraavi ei jätnud – punavalge mersu sprinter jätkas teed ilma minuta.

Peale enese kogumist kontrollisin üle vigastused. Rattal: sadul, lenksupael, jooksud, vasakpoolne link, suur hammakas, peadaal, üks kinga klots, kiirkinniti. Riided: ainult sokid jäid terveks. Endal: vasak külg salaami + küünarnukk ja põlv. Tase! Aga mis seal ikka. Vaatasin, et kui piduri lahti lasen, käib jooks läbi. Nats timmimist ja käigud hakkasid ka tööle.

Salaami valmis

Tagant tuli parajasti neljane tsainikute punt. Hüppasin siis sinna. Edasine sõit oli raske – vastutuules vedasid tagaotsamehed 15 km/h. See tähendas, et pidin kogu järgijäänud poolteist ringi pea üksi vedama ja aeg ajalt tagant mahajäänud tütarlast punti tagasi lükkama. Ühel vastutuule otsal lükkasin tüdruku taas punti, aga ta oli nii süsi, et veeres eesolijale tagarattasse ja kõik jälle maoli. Ise jäin õnneks püsti. Seisime ja aitasime tütarlast, kogusime asjad teepealt kokku ja jätkasime liikumist. Imekombel jõudsin ka finishisse. Korras. Hiljem kuulsin, et kägaraid oli olnud rohkem kui üks ja enne finishit üks eriti suur. Hea, et ma enne maoli sain panna, krt teab mis oleks muidu juhtuda võinud.