Püha Loomaaia Rattaralli 2010
by Alvaro
Püha Loomaaia Rattaralli (mitte segamini ajada Tallinna Loomaaiaga) avas ametlikult harrastaja jaoks 2010.a. maanteehooaja. Ametlikult sellepärast, et enne seda on juba toimunud lugematul arvul mäefinishitega lõppenud minirallisid harrastajate treeninglaagrites, mis jalga teravaks on ajanud. Nagu Pärnu ümbrusele kohane, oli rattureid Edgar Savisaare asemel tervitama tulnud vinge tuul ning mõned ebatasasused. Kuna maanteesõit ei ole meie klubi prioriteet, oli väljas vaid kaheliikmeline esindus Alvaro ja Brüno näol. Eesmärgiks oli nagu ikka kott pähe tõmmata sinisärkidele VeloClubbersi tiimist, keda esindasid Oliver, Raul ja Riho. Etteruttavalt võib öelda, et mõned nendest tõmbasid ise endale koti pähe, kui Riho otsustas 6km enne lõppu testida auto vastupidavust ning jäi kaotajaks. Kaelatoega ringi jalutada on vist uus kogemus mehele. Kiiret paranemist!
Brüno hambad risti loodusjõududega võitlemas
Aga sõidust ka. Algus nagu ikka vastutuulde minna oli üks suur tõmblemine, aga muidu rahulik. Oma 200 matsi kõik koos. Jäi vaid oodata teist pööret esimesel ringil, kui rajalegendi järgi pidi saabuma legendaarne küljekas. 40-45 rauas paiknesin kuskil grupi keskel 100. koha kandis. Sinisärgid olid ettepoole nihkunud. Vana rattapeeru süda aimas halba ja tegin meeleheitliku sööstu tuule kätte ja kogu pundist mööda. Kütsin ikka päris ette välja, nii 50. koha kanti vast. Ja just siis lajatati muidugi +50 sisse ja minekut. Pingutusest veel korralikus võlas suutsin vastu pidada ca 3 minutit, siis oli hambad. Algas paratamatu sööst tahapoole tumedasse auku. Mööda vuhisesid taas nii Oliver, Lasse Nõlvik kui ka Priit Salumäe, kes kõik üritasid meeleheitlikult oma gruppe edasi venitada. Punt oli auke täis kui Shveitsi juust!
Sussa uue rattaga kurvi kallamas
Loobusin lõplikult ja ootasin ära mingi suurema mansa, mis oli laiem kui 2 ratturit. Brunn ka kenasti seal sees. Sain ennast liikuma ja ülejäänud sõidu tegin ees rohkem tööd, kui ma elu jooksul vist üldse kokku teinud olen J Lihtsalt midagi polnud kaotada ja ei olnud huvitatud ka nii väikses (25 matsi) pundis grupifinishis ärplemisest. Mõnede meeste sõidutaktika oli ikka täiesti uskumatu – olles reas viies-kuues jäeti lihtsalt kahe ratta pikkune auk sisse ja tõmmati kõrvale ära. Ja nii ikka just küljetuulelõikudel. Hea töö!
Brüno jätsime 5km enne lõppu trassi ainsal tõeliselt raskel ebatasasulel (kõrgustevahe 6m) maha ja järgi ta enam ei saanudki. Nii sain klubi edetabelisse maksimumpunktid! Finishis ei suutnud tagumikkugi kergitada, noored junsud panid enne lihtsalt eest ära sirgel! Veel oli huvitav vaadata kubujusse, kes endale termosid jms selga ajasid enne sõitu. Ma oma lühikese vormigagi juba higistasin mis kole.
Pildid:
Alvaro erakogu
Püha Loomaaia Rattaralli (mitte segamini ajada Tallinna Loomaaiaga) avas ametlikult harrastaja jaoks 2010.a. maanteehooaja. Ametlikult sellepärast, et enne seda on juba toimunud lugematul arvul mäefinishitega lõppenud minirallisid harrastajate treeninglaagrites, mis jalga teravaks on ajanud. Nagu Pärnu ümbrusele kohane, oli rattureid Edgar Savisaare asemel tervitama tulnud vinge tuul ning mõned ebatasasused. Kuna maanteesõit ei ole meie klubi prioriteet, oli väljas vaid kaheliikmeline esindus Alvaro ja Brüno näol. Eesmärgiks oli nagu ikka kott pähe tõmmata sinisärkidele VeloClubbersi tiimist, keda esindasid Oliver, Raul ja Riho. Etteruttavalt võib öelda, et mõned nendest tõmbasid ise endale koti pähe, kui Riho otsustas 6km enne lõppu testida auto vastupidavust ning jäi kaotajaks. Kaelatoega ringi jalutada on vist uus kogemus mehele. Kiiret paranemist!
Brüno hambad risti loodusjõududega võitlemas
Aga sõidust ka. Algus nagu ikka vastutuulde minna oli üks suur tõmblemine, aga muidu rahulik. Oma 200 matsi kõik koos. Jäi vaid oodata teist pööret esimesel ringil, kui rajalegendi järgi pidi saabuma legendaarne küljekas. 40-45 rauas paiknesin kuskil grupi keskel 100. koha kandis. Sinisärgid olid ettepoole nihkunud. Vana rattapeeru süda aimas halba ja tegin meeleheitliku sööstu tuule kätte ja kogu pundist mööda. Kütsin ikka päris ette välja, nii 50. koha kanti vast. Ja just siis lajatati muidugi +50 sisse ja minekut. Pingutusest veel korralikus võlas suutsin vastu pidada ca 3 minutit, siis oli hambad. Algas paratamatu sööst tahapoole tumedasse auku. Mööda vuhisesid taas nii Oliver, Lasse Nõlvik kui ka Priit Salumäe, kes kõik üritasid meeleheitlikult oma gruppe edasi venitada. Punt oli auke täis kui Shveitsi juust!
Sussa uue rattaga kurvi kallamas
Loobusin lõplikult ja ootasin ära mingi suurema mansa, mis oli laiem kui 2 ratturit. Brunn ka kenasti seal sees. Sain ennast liikuma ja ülejäänud sõidu tegin ees rohkem tööd, kui ma elu jooksul vist üldse kokku teinud olen J Lihtsalt midagi polnud kaotada ja ei olnud huvitatud ka nii väikses (25 matsi) pundis grupifinishis ärplemisest. Mõnede meeste sõidutaktika oli ikka täiesti uskumatu – olles reas viies-kuues jäeti lihtsalt kahe ratta pikkune auk sisse ja tõmmati kõrvale ära. Ja nii ikka just küljetuulelõikudel. Hea töö!
Brüno jätsime 5km enne lõppu trassi ainsal tõeliselt raskel ebatasasulel (kõrgustevahe 6m) maha ja järgi ta enam ei saanudki. Nii sain klubi edetabelisse maksimumpunktid! Finishis ei suutnud tagumikkugi kergitada, noored junsud panid enne lihtsalt eest ära sirgel! Veel oli huvitav vaadata kubujusse, kes endale termosid jms selga ajasid enne sõitu. Ma oma lühikese vormigagi juba higistasin mis kole.
Pildid:
Alvaro erakogu