CC Rota Mobilis

Jooks ja rattaklubi? Kuidas need kaks asja kokku käivad? Ega meil sellele suurt vabandust ei olegi, aga kuna Tour Down Under meie klubi ülesandmise viimasel hetkel tühistas, tuli tippudele Austraalia päikese asemel midagi asemele pakkuda. Muidu oleks Cyclingnews.com-ist juba lugeda võinud, kuidas Talukas lõpusirgel Kaido võidule vedas Greipeli ja teiste tühikargajate ees.

Vaata seda pilti järjest 30 sekundit ja maailm hakkabki keerlema

Radisson BLU trepijooks on osa Tõusujooksude sarjast, mida korraldab legendaarne anekdoodivestja Valdo Jahilo. Ja Alvaro eestvedamisel otsustasime jätkata 2011 alustatud traditsiooni väisata kõikvõimalikke  nn underground üritusi (KoMo ja Marimetsa Kapp olid ära tehtud). 26 korrusetäit trepiastmeid ei tundu hirmuäratavana võrreldes +60 kilomeetriga Elioni sarjas. Kui neid aga tõsiselt rünnata, siis on võimalus end korralikult teispoolsususesse tõmmata.

Loodan, et kodanik suutis toibuda ning meditsiinis
kogenumate hüütud KIIRABI!! jäi tulemata

Alvaro muljed:
Käisime Rainoga rada testimas neli päeva enne peaproovi. Smugeldasime ennast muidu suletud treppidele sisse (ma ei reeda igaks juhuks selle lahke teenindaja nime ka elektroolil piinamisel). Plaan oli teha 4-5 vallutust alustades rahulikumalt ja lõpetades täisgaasiga. Sellest oli palju abi tuvastamaks trepiasmete vahesid, sobilikke pöördetehnikaid ning hea määrde leidmiseks talvistes oludes. Neljandal korral lõppes rekordiüritus minul 20. korrusel, kui peapööritus lihtsalt väljakannatamatuks muutus. Misasja? No mine ja proovi järgi, kallis lugeja, siis mõistad, millest jutt :-)) Samas andis see aimu eeldatavatest lõpuaegadest ja panin märgi maha 2:20 peale võitjale.

Löögirusikas on valmis

Võistlusõhtu. Peakorraldaja rohelise vestiga ainsaks töövahendiks moodne iPad. Kõik on rahulik nagu ühele sellisele üritusele kohane. Kohale tuli u 30 osavõtjat. Enamus sarnase taseme varustusega nagu Loskutov ja Nurme. Aga mida meie rattatsainikud teame jooksuriietest ja tossudest. Profid ei teinud üldse sooja, ainult venitasid. Mina läksin Ville Vilts Vaiknaga tegema kiireid poognaid hotelli ümber ja parkimismajas.

Andre on valmis rajale sööstma

Stardipaik oli pisike trepimade Radissoni taga, kuhu kõik need 30 inimest ennast külma eest sisse pressisid. Tunne oli nagu sardiinidel Tallinna Kilu karbis, kuhu oli lisatud korralik annus kuivanud higiaroomi. Mmm, õnneks oli stardinumber alguses. Lähe oli paarides. Minu paariline hüppas peale eelmiste minekut kiiresti sisekurvi. Mul oli piisavalt julgust, et teda stardinumbri alusel väliskurvi pressida. Vastumeelselt ta seda tegigi. Algus oli ka seetõttu rabe, sest pidin esimesed kaks korrust rabistama, et teda selja taha jätta. Edasi läks sujuvalt. Teadsin, et raskeks läheb alles 10.-15. korruse vahel. Paariline pidas sinnamaani mu tuules vastu, aga siis lõi teda haamer. Lõi valusalt.

Mina oma elu kõige kõige esimesel jooksuvõistlusel olin taktika õigesti valinud. 95%-ga stardist välja ja ülemised 10 korrust lihtsalt kannatada ja mitte alla anda. Õnnestus perfektselt! Aeg, nagu hiljem selgus, oli uskumatud 2:18 kopikatega. Oma 10-15 sek kiiremini, kui oskasin ennustada.

Edasine oli ka vaatamisväärsus. Alla minnes olid ülemised 3 korrust kui vati sees. Jalad ei kuulanud sõna, värisesid ja kurgus oli selline vere maitse, mida pole kunagi varem kogenud. Kogunesime seminariruumi tagasi ja tunne oli nagu viibinuks tiisikushaigete kopsukliiniku palatis. Enamus köhisid nagu oleks neil viimne päev uksele koputamas. Andsin ise ka panuse. Mõni jälle polnud higigi lahti saanud.

Elu Laatsaretis – peaosades Andre ja Vilts

Autasustati parimaid. Meie kaukasse langes lausa kaks eriauhinda – Rainole lohutuseks ja Kaidol vedas loosiga. Eestimaised puidust mälupulgad – eksootika! Endal jäi siis 2 sek puudu auhinnalisest esikohast meeste põhiklassis. Muidu tegi meeskond head tööd – suutsime Andrega vahetus duellis alistada Nõmme kroonimata trepikuninga Rivo Pajuri Pro Klubist. Kaido, Marek ja Raino tegid ka tubli töö. Andrele ei anna vähemalt nädalaks unerahu poolesekundine kaotus Ville Vaiknale.

Õhtu jooksul tuli peakorraldaja suust vaid üks nali:
“Ajavõtt tõrkus, peame kõik ühe korra veel jooksma”

Mis kokkuvõtteks trepijooksu kohta öelda?
* Kõik tuleb elus järgi proovida
* Sellise trassi eelnev harjutamine annab palju juurde
* Kui haamer lööb, siis oluliselt valusamalt, kui rattasõidus. Aegu vaadates jäi mulje, et kui kuskil poole peal alla annad, võid viimase poolega kaotada vabalt 15-20 sek. Aga seda vaid ühe minuti peale!!!
* Kui kopsud tahavad pahupidi minna, siis tuleb teha vaid ühte – mitte mingil juhul tempot vähendada

PS Pidagem meeles, et see mula on kokku kirjutatud tegelase poolt, kes ei tea mitte midagi jooksmisest ja kes seda ala pigem vihkab. Elu esimene jooksuvõistlus. Oletatavasti jääksin nt Tartu Jooksumaratonil alla 90%-le osavõtjatest, aga need trepid on ikka midagi erilist! Kolmas koht absoluutarvestuses ja 4 sek kaotust võitjale – kiidame heaks

Tulemused:
Ürituse kodulehel

Fotomaterjal:
Alvaro erakogu