CC Rota Mobilis

Kui EMHI oli sunnitud rahapuudusel koondama oma ainsa spetsialisti Selgeltnägija Maali, kes nädalavahetuseti aknast välja vaatas, näpu õue torkas ning tormituult tundes blogi kirjutama ruttas, ei liigutanud see suurt kedagi. Kõik see meenus liiga valusasti pühapäeva viieteistkümnendamal augustikuu hommikul, kui veel kaks tundi tagasi kehtinud ennustused pea peale pöörati ja vanajumal taevas usinasti silku sööma asus. Edasist teavad juba kõik…… http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10297

Kuna Eesti Meistrivõistlused tuli Rakkes tol päeval ikka kuidagi pidada, siis asusid Väinämöinen ja ta kamp murdma teed läbi Rakke metsade mere poole. Varustusena Druzhba saed ja võlukepp, tegid nad lausa imet ning kogu ametnike armee staadioni katlas võis kergendusest ohata. Edasisest pajatavad juba sõdurid ise.

Andre MudaKull:
Pühapäeva hommikul kell 9 üles, kiire pilk vihmaradarile. Selgus, et suure tõenäosusega hakkab umbes 14 sadama. Normaalne. Kell 11 kohale jõudes selgus, et olukord oli vahepeal muutunud. Kiire kontrolli läbi nutitelefoni lubas suuremat jama.

Jama ei lasknud ennast kaua oodata. Algas see korraliku tuulega. Hakkasin just Kaidot otsima minema, et numbrid kätte saada, kui tuli selline tuulelitakas, mis keerutas õhku kogu majade hoovis olnud liiva. Liivaprits jättis kätele, jalgadele verised jäljed. Ühe kortermaja välisukse peal hüüdsid ühed tuttavad, et ma sinna varju läheks. Raju oli korralik. Eterniidi tahvlid hakkasid lendama, üks maandus minu autost mõne meetri kaugusele. Staadionil lendasid nagu blenderis ringi  telgid ja stardikaar. Puud murdusid ja elekter kadus. Meiega koos paraadnasse varjunud paar poissi ütlesid, et see polnud üldse nii hirmus kui eelmine pühapäev 🙂 normaalne.

Üks asi oli selge, et kell 12 starti ei toimu, sest puud olid taas raja blokeerinud ja elektrit ei olnud.
Lõpuks lubati, et 13.30 start ikka toimub. Kuna kõht oli vahepeal tühjaks läinud hakati kõigile suppi jagama. Mina õnneks sellel libedale teele ei läinud ja piirdusin leivaga. Hiljem selgus, et paljud, kes ahnelt 15 minutit enne starti suppi installeerisid, väljutasid seda trassil mitmetesse kohtadesse.

Stardisaginast väljunud Kullionu veel elus ja tervena

Kahjuks lõppes minu sõit meistritiitli suunas umbes esimese km lõpus, kus sattusin kokkupõrkekursile ühe Plekkliisu klubi agendiga, kes minu olemasolu vist ei märganud ja põkkus minuga kiirel kruusalõigul. Vägivalla akt oli kindlasti ette planeeritud seoses klubile värske vere palkamisega. Selle tulemusena sukeldusin mina põhjatusse porilompi ja sealt edasi mõnusale nurmele. Lenksu sirgeks väänamiseks ja asjade ja enda kokku kogumiseks kulusid mitu minutit. Sellel ajal möödus minust sõitjaid mahus 10 tegelast sekundis. Edasi sõites selgus, et ratas vajab siiski remonti. Tegin umbes 3 min pikkuse peatuse, mille käigus regullisin kaelakausse ja seadistasin stemmi.

Rahvast viskas ikka mehemoodi mööda. Möödusid ka meie klubi Raundkepp ja viimasest reast startinud Porteri jõuline humorist ja ketipingutaja Raul. Olin langenud pea viimaseks ja tiitel hakkas käest libisema. Rauliga sõitsime koos poolt trassist. Möla oli rohkem, kui tsensuur läbi oleks tahtnud lasta ja kilomeetrid kulusid lennates. Pidevate möödumiste tähe all kulgenud sõit päädis minu jaoks kohaga 207.

Muda krigises hamba ja kaenla all ja mujalgi. Tegelt oli päris omapärane ja meeldejääv pühapäev. Suur kummardus Ennole Rakke Spordiklubist!

Bruno Brüno Tamm:
Ajasime Mareki Peugeot-le hääled sisse ja teele. Lubatud teetöid kuskil ei märganud ja olime endalegi üllatuseks 10:15 juba kohal. Kõik oli plaanipärane, kuni selleni, et 40 minutit enne starti algas torm. Peale sellist vihma loobusid paljud startimast, kuna Viljandi oli veel meeles!

Kuna minul muda vastu midagi polnud, pigem vastupidi, siis olin 13:30 stardis. Jõudsin märgata, et viimasel sekundil jõudsid starti ka Anti ja Marek. Peale starti sain aru, et eelmisel päeval alla vahetatud amort ja Racing Ralf oli hea valik. Anti oli sirgetel kiire aga laskumistel ja kurvides ikaldus täiega! Eks see oli põhjustatud tema all olevast Fast Fred-st. Siis liitus meiega ka Velo-Kuldar, kes oli oma stardi äpardustest üle saanud ja vajutas nüüd kahe mehe eest. Tempo oli nii valus, et minulegi imestuseks, jäi Anti ja paljud teised pundist maha. Mingi hetk pidin ka ise natuke järgi andma ja Kuldar kadus silmapiirilt.

Kindel siht silme ees – Kuldari kiilanev kukal paistab!

Täpset kilomeetrit ei mäleta, aga seal ta oli – jälle Kuldar. Seekord siis kett puru. Andsin talle vajalikud riistad ja pedaalisin edasi. 5 km enne lõppu käis peast läbi mõte, et kas tõesti õnnestub edestada Antit ja Marekit aga kus sa sellega – seal nad olid! Marek ees ja Anti hagijana kannul. Hüppasin ka neile tuulde, aga teadsin, et staadioni tõusu nendega ära ei kesta! Nii oligi…. aga see polnud veel kõik!

Ca 500 m enne lõppu kuulsin tagant häält „Brunn tulen ja tapan(nii ma vähemalt kuulsin)!” Siis läks kiireks – see oli jälle Kuldar. Vajutasin nii mis jõudsin ja 200 meetrit enne lõppu vajutasingi….. keti pooleks. Seejärel otsustasin kasutusele võtta galoppsammu, hõbeniit suust lehvimas. Finišini 100 meetrit. Kuldar jõudis mulle järgi 75 meetrit enne joont ja siis juhtus midagi ootamatut! Selle asemel, et mulle „nuga selga lüüa”, otsustas ta hoopis mulle abikäe pakkuda. Nii me siis koos veeresime üle lõpujoone.

Igatahes superžest konkureeriva klubi esindajalt! Veelkord, suur tänu Kuldar! Ise ma ei ole kindel, et sellise teenega saan vastataJ! Tasuks oli selle hooaja parim Elioni koht.

Kaido Kuivailma Kriisa:
Sel ajal, kui Andre veel voodis teist külge keeras (kontrollkõne kinnitas seda), olin mina juba Rakkes ja tegin meie klubi EMV meestele mandaati ja nõutasin numbreid. Ilm oli ilus ja hommikupäike paistis. Eelmise päeva telefonivestlusest Tormimurdja Ennoga selgus, et Rakkes pole vihma tulnud ja rada on kuiv. See andis julgust jätta rattale alla suurepärased Fast Fredid. Samas koputas üks väike mehike kuklasse ja käskis igaks juhuks võtta kaasa ühe Rocket Roni.

 

Kella 11 paiku hakkas juba sättima – taevas läks kahtlaselt tumedaks ja tuul tugevnes. Võtsin kiirelt vastu otsuse vahetada kaasasolev Ron esijooksule alla, aga sellele õhu sissesaamisega oli tõsiseid ponnistusi. Talukas oli tulnud oma numbrit nõutama ja palusin ka tema abi, aga ei midagi – meeletust pumpamisest olin üleni higine ja selline tunne, et pool võistlusest on juba tehtud. Lõpuks sain abi Fixuse telgi juures olevalt kompressorilt. Ja siis 30 min enne starti hakkas pihta – liiv ja sodi lendas ning puud olid horisontaalis. Sättisime Grishaga rattad korrusmaja rõdu alla varju ja ise istusime autosse olukorda jälgima. Saime infot ümberringi sebivatelt tuttavatelt ja telefonitsi Andrelt. Grisha muretses tühja kõhu pärast ja nii läksimegi tormi vaibudes supikööki uudistama. Kusjuures 15min pärast teatati, et start on poole tunni pärast. Seda oli supi ja leiva seedimiseks selgelt vähe.
 
Stardist läksin koos Andrega ja mõne minuti pärast nägin, kuidas mees valugrimassiga raja kõrvale paiskus. Peatuda polnud võimalik, kuna mass tungis peale. Hiljem silmanurgast piilusin, et mees ajas ennast püsti – järelikult kõige hullem mats polnud. Sõidu algus oli raske – kõhus loksuv supp ja vedaval rattal allolev FF manitsesid ennast tagasi hoidma. Vana sõber Kanna Pets võttis kruusal sellise hoo üles, et mul oli suuri raskusi grupis püsimisega. Emumäe jalamile jõudes jäin üsna suure grupi lõppu ja pidin tõusul korduvalt pidurdama – ilge jõnksutamine käis. Tõusu otsas loeti kohaks 150. Sealt edasi läks enesetunne nagu natuke paremaks, kuid ühel hetkel asfaldile jõudes, leidsin ennast täiesti üksi – ees suur grupp ja taga jälitajad.

Ei tahtnud jalga päris sirgu lasta ja punnisin selle lõigu üksinda ära. Karjääris sain kätte Rego Tohvreli, kes maadles käiguvahetusprobleemidega. Uuesti kruusale jõudes hüppas mees mulle ette ja pakkus veduri teenust. Suured tänud talle siinkohal, sest vedurit nautisin kuni tagasi Rakkesse jõudsime. Siis pidin endast veel viimase välja pigistama ja eesolevaid skalpe püüdma – 1km enne lõppu nägin ees tuttavat punast kiivrit (kes muu, kui Kanna Pets) ja sain temastki mööda. Peldikukurvis veel viimane Viljandi RK värvides kutt ja läbi ta saigi.

Kohaga ei saa rahule jääda, sest tegin oma selle hooaja keskmise tulemuse, aga EMV-l peaks olema paremas vormis. Söödud supp jättis sooritusvõimele oma jälje, aga sellist viga ei tohiks meikäläinen enam teha. Loodan, et jääb meelde. Lõpetuseks tahaks tänada võistluse peakorraldajat Ennot ja tema abilisi, kes Ilmataaduga võideldes tegid võimatu võimalikuks – sellistes tingimustes võistlust korraldada pole just naljaasi!

  

Vanad sõbrad Truda aegadest – Raulo ja Iff


Fast Fredi fännklubi president Anti parempööret sooritamas

Tulemused Rakke Maratonil:
Kaido 113.
Raul   125.
Anti   174.
Marek 176.
Bruno 183.
Andre 207.
Tõnu  420.

Tulemused EMV arvestused:
Kaido 22. SEN1
Raul   23. SEN1
Andre 27. SEN1

Fotomaterjal:
http://www.proshop.ee/galerii
http://pilt.delfi.ee/album/185865/