CC Rota Mobilis

 

Rakke Maraton oli klubi jaoks väga oodatud üritus. Kõik kaheksa Elioni tiimiliiget olid joonel, üks teravama jala või keelega kui teine. Finishiks oli vaja vastus saada mitmele olulisele küsimusele:
– Kas Ville ‘Vilts’ Vaikna teeb oma elu sõidu ja suudab võtta Andre skalbi, mida ta juba aastaid on ihanud? Vastus: Ei midagi sellist, punanahk mandrossis ennast selgelt üle ja lõpetas seekord mudaliiga piirimail. 
– Kas Sussa suudab taaskord segada kaarte ja meie oma tippudele närvikõdi valmistada? Vastus: Ei midagi sellist. Kaido vastutulev selg oli ainuke, mida ta nägi. Peale 15. kilomeetrit tuli vaid lehvitada kõigile konkurentidele ja head teed soovida.
– Kas Rain jätkab samasuguseid arenguhüppeid, nagu ta tegi eelmisel aastal etapp etapilt? Vastus: Ei, seoses meie klubiga liitumisega on mees jalga saanud seitsmepenikoormasaapad ja tegi nendega meeletu tiigrihüppe otse eliitdivisjoni ukselävele.

Viimase moe Haga prillid peas gruppi vedamas

Peale Andre / Raini tandemi moodustus Rakkes teinegi hea võitluspaar. Raino ja Anti ei saanud kuni lõpusirgeni selgeks, kumb siis nüüd auväärse viienda koha saab meie klubis…..

Viimasesse kurvi sisenemas…..

Andre ‘Torsotiiger’ Kull:
Aeg oli oma lombakas jalg rivistada selle aasta esimesele tõsisemale stardijoonele Rakke Elionis. Keskmisest varajasem start Lasse Vahemere peosaare nime kandva Seati püssiga päädis 1,5 h enne starti Rakkesse laekumisega. Ilm oli parajalt soe, mis lubas käisteta särgiga peale minemist. Kolmapäevakute rabedad esitused ja mitte just elu vormis koivad ei lubanud eesmärke väga kõrgeks ajada. Siht oli alistada maagiline 100 piir.

Algus oli mulle väga raske. Umbes 5. km peal jäin maha päris suurest pundist ja üksi tiksuma. Siis jõudsid järgi mehed nagu Kaupo clubbersist, meie klubi Rain ja veel lademetes tegelasi. Sealt edasi läks sõit ladusamalt.

Vedruvoodiga Kullionu kurvi kallamas

Raputavatel singlitel tegi fullsusser oma töö ja peale geeli manustamist läks enesetunne paremaks. Umbes 40. km peal õnnestus koos Kaupoga pundist põgeneda. Kaupo tundus nagu suurem ja tugevam ja nii tegi ka ta peamise veduri töö. Punt oli päris ribadeks ja 10 km enne lõppu oleval pikal heinamaa tõusul lahkusid härrased Kivil ja Rain ning ka Kaupo. Eriti tugev sportlane Rain lubas endale veel ühe raja raskemaks tegemise võimaluse – mees tegi ühe keskmisest äkilisema tõusu lisaks. Aga kui võimu on, siis miks mitte. See ei seganud tal aga lõpus veel Kaupole särki püksi panemast.

Legendaarne torsotiiger otse jõusaalist

Finishis oli üle ootuste hea kohaga – 69. Eriti hea oli see, et meie klubi 4 esimest sõitsid ennast esisaja sisse, mida on eelnevalt juhtunud ainult ühel korral. Ja mis veel olulisem: Ville, kui sa seda loed, siis ehk järgmine kord 🙂

Bruno meenutused:
Ilm oli super, täitsa suvi kohe! Panin ennast nii õhkeselt riidesse, kui võimalik. Sooja läksin tegema hr. Pilliga, mis oli viga. Nimelt lammutasime staadioni kõrval olevaid mägesid ja otsisime meeleheitlikult raja lõppu või algust, täpselt ei tea! Igatages tegi see jala tummiseks.

Legoriietes singlimees Brunni tolmu neelamas

Start sujus, sain kohe Anti kätte ja isegi korraks möödusin, aga seda vanameister mulle ei andestanud. Kohe karistas tagasi, napi möödasõiduga. Rohkem ma teda ei näinud. See oli ju meie rada – kõva, kiire ja väikeste tõusunukkidega. Õnnestus ennast sättida Team -Amserv-i vanameistri hr. Rääbise taha, kes oli väsimatu tööloom! Tema tööviljakuse tulemusena sõitsime esmalt mööda Sussast, kellel ilmselt selllel rajal 39-st hambast esihammakal väheks jäi ja seejärel jõudsime järgi Kuldarile, kes reeglite vastaselt tõukas tagumikust oma meeskonnakaaslast. Kahjuks hakkas ka väike väsimus võimust võtma ja seekord jäi Kuldar karistamata. Hea meel on, et üle pika aja jäi seljataha mu igipõhine konkurent Marek. Tasuks 160-s koht, pole paha!

Esisaja Kaido:
Kohalesõit Bruno bussiga lõi adreka üles ja Rakkes olime juba varakult. Jõudsime tutvuda raja alguse- ja lõpuosaga.

Stardist mindi päris valusalt (nagu oodata oligi), aga seekord ei saanud väga suurt edumaad teistele anda ja kui Sussa mööda läks, siis võtsin talle sappa (ei hakanud seekord Brunot ootama). Sussa tähelend kestis kuskil 5-6km ja peale seda kohtasin teda veel vaid 12km juures peale massirahutusi ühel tõusul, kus lindid olid jalutama läinud.

Peale esimest TP-d tõmmati kruusal selline kiirus ülesse, et mul oli ikka väga piiripeal seal grupis püsida – lisaks peasuurustele lahtistele kividele oli seal ka rõve küljekas ja tuulevarju ei leidnud kuskilt. Pidevalt käis pundis mingi kiirendamine – kord lendas Molev tagant välja ja sõitis grupil üksi eest ära, kord keegi teine.

Söestunud silmad fokusseeruvad viimasele laskumisele

Enne Emumäge jäimegi Harandiga grupist natuke maha, aga Emumäe tõusul saime selle uuesti kätte ja mäe otsas loeti kohaks 101. Sealsetel singlitel tundsin ennast hästi ja hiljem metsas ka, aga kruusakate tempo oli endiselt piiripealne, sest seal vedas põhiliselt üks mees – Aivar Veri (Citroen Team). Sellist jõu raiskamist pole ammu näinud. Peale 3.TP ja lauda läbimist saime eesoleva grupi kätte, kust paistis ka Taluka selg. Seejärel tuli minu jaoks üks ärevam moment – Rauli tagarattas sõites ei näinud ma eriti ette ja ühel hetkel viskas suurel kiirusel metsaveost tekkinud rööpast esiotsa õhku ja otse võsa poole. Õnneks sain napilt enne põõsaid pidama, aga selleks ajaks, kui rajale tagasi sain, oli grupp juba läinud. Jälle pidin rämedalt punnima, et punti tagasi saada.

Muskel Andrele palju alla ei jää…..

Ühel hetkel andis Raul märku, et temal hakkavad padrunid lõppema ja lasi mind mööda. Ise olin ka juba pikemat aega punases, aga ikka lootsin veel. Lootus kustus ca 15km enne lõppu, kui järjekordselt väike vahe pundiga sisse jäi ja siis lasin grupil minna. Mõne aja pärast tuli Harand koos lühikese maa noortega ja temale hüppasin tuulde, et vähekenegi kiirust säilitada. Enne viimast TP-d hakkasid krambipoisid märku andma ja mõnedki pikad tõusud olid veel ees. Minu üllatuseks jäi Harand järgmisel pikal heinamaa tõusul minust natuke maha ja ega ma siis teda enam järgi ootama hakanud. Lõpp tuli raskelt, aga õnneks ei pidanud kellegagi koha pärast võitlema, sest ees ja taga oli turvaline vahe. Tulemuseks jällegi üle ootuste hea koht, aga sellist pingutust tehes peab hakkama vist passi vaatama, sest finishijärgne enesetunne oli pehmelt öeldes kehvake.

Madise seiklused mõmmide sektoris:
Sõita oli raske. Arusaamatul kombel ei fikseerinud kiip mu aega finishis ega stardis, küll aga vahefinishis olin 611.  Ise arvan, et sõitsin 600 sisse. Kuskil peale Emumäge lendas minust mööda NHL kiivriga valges T särgis kiivrikaameraga tegelane, kelle tuulde ennast sättisin. Terava jalaga vedur viis päris kiiresti edasi, kuni ca 7km enne lõppu läks oma teed. Finishieelsed kurvid ja laskumised on Rakkes omaette klass. Erilise mulje jätsid toitlustuspunktid, kus tänavu pakuti rabarberit (!), võibolla oleks see salarelv olnud – proovin järgmine kord:)

Tulemused:
http://estoniancup.ee/etapid/2011-2/fuji-xi-rakke-rattamaraton/tulemused/
Rain     67.
Andre   69.
Kaido   81.
Raul     92.
Anti     127.
Raino   129.
Bruno  160.
Marek  175.

Poolmaraton:
Ethel   97. (N klassi 5.)

Pildimaterjal:
Alvaro erakogu
https://picasaweb.google.com/110392916438641620032/Rakke2011?authkey=Gv1sRgCObAktaXpfC_LA#