CC Rota Mobilis

Rakvere Prükkel kapi etapp tõi kohale rohkem harrastajaid kui senistel etappidel kokku osalejaid on olnud. Seega on sarja surmast veel vara rääkida. Kui ainult Elioni etapid ei segaks võistluskalendrit.

Lastesõitudes oli kogu Noortekoondis nagu kord ja kohus stardis. Kõige edukamalt läks seekord Grete-Liisil, kes M6/N8 klassis järjekordse hõbemedali noppis. Samas oli konkurents seekord väga tihe ja kuni finishijooneni käis võitlus neljase grupi vahel. Kahjuks pidi Lauri seal leppima viienda kohaga. Vanemate kaasaelamine oli täiesti hullumeelne, kisa rohkem, kui Chelsea ja Manu liigamängus.

Tõeline märul rajal

Viimasele ringile

Auga välja teenitud Vinku viinerid

Seenioridest oli väljas meil lausa 5 esindajat, kellest neli suutis ka lõpetada. Parimana Kaido SEN1 klassis neljas.

Alvaro muljed:
Peale Rõuge Tuuri juuni lõpus sai maha peetud üks pikem võistluspaus. Isu rattasõidu järgi oli kadunud, isegi trenn oli üks suur kannatamine. Uus hingamine tekkis kaks nädalat tagasi, kui jõuluvana pakkis Veloplusis lahti mööda meresid seilanud pakikese. Seetõttu valmistusin Rakvere etapiks põhjalikumalt, kui kunagi varem, et ikka uuele kallikesele mitte pettumust valmistada. Kolm päeva enne starti tegin imika trenni Harku hobuseradadel, kus olid samasugused teravad lühikesed tõusud nagu Rakvere linnamäel. Harku Kolmapäevaku etapil kõvasti hullanud Veiko V kippus neil põksusel maha pudenema, nii et vorm hakkas kuskilt nurga tagant paistma vaikselt.

Jõuluvana pakikene – Prükkel Cup salarelv

Lisaks tuli ettevalmistus teha palava ilmaga võitlemiseks. Lubatud 34 kraadi tuli ära. Sügavkülmikusse läks viis pudelit jää ja jääkuubikutega, millest siis iga ringi jaoks (kokku oli neid seenioridel kaheksa) tuli abiliste tiimil teha kosutav pooleliitrine jahutav dush, mille mina endale kraesse keerasin. Ka joogipudelisse sai kõvasti kuubikuid sisse laotud. Pool tundi enne starti väljusin külmkapiks jahutatud autost, et teha kiire soojendusring. Riietuseks valisin täiesti lumivalge särgi. Kõrval Bruno Made-By-Avers käisteta, kuid 3mm värvikihiga kaetud särk oli tõen hullem, kui inkubaator. Tagantjärele võib öelda, et see kõik kokku oli päästerõngas, sest päris paljudel kadus põrgukuumuses pilt ära enne, kui finishilipp langes. Mul õnnestus vastu pidada.

Sõit ise läks enamvähem manuskripti järgi. Esirea stardikoha tõttu pääsesin sebima päris etteotsa ja endalegi üllatuseks suutsin sinna jääda üsna pikaks ajaks. Lõpuni püsis laskekauguses vagun Kriisa-Kuhlap-Põld, millest õnnestus üks vagun ka lahti harutada ning selja taha jätta. Tehnilistel lõikidel tegi uus ratas suurepärast tööd ning vinnas nendest teravatest nukikestest mind lahedalt üles. Überkerged tubeless jooksud õigustasid end täiega, samas, kui paljudel tuli kummipurunemiste tõttu hoogu maha võtta. Millal ometi läheb üle see Furios Fredi maania?! 24 PSI-ga varustatud 450 grammised Cristoph Sauseri autogramm-kummid pidasid ja vedasid suurepäraselt.

Uus kogemus oli ka nii lühikesel sõidul ampull hinge taha lajatada. Hea mälestus likviidest guaraanast Rõuge tuuril pani seda veelkord proovima ja kui eelviimasel ringil ilmusid seljataha mõned jälitajad sai selle toel gaasi lisatud. Pulss galopeeris kooma piirimail ning finishisse jõudes oli raske aru saada, kus pool on maa ja kus taevas. Ilma naljata. See ei olnud väsimus, see oli tõesti “pilt taskus” tunne.

Võisin ennast premeerida meeldiva õhtupoolikuga Aqva Spas ning saunas välja teenitud õlli libistada. Kas krt tõesti jäi ühest saunast väheks, et pidi veel tasulisse ronima? Loll on ikka loll. Tänud kaasaelajatele ja jahutustiimile. Isegi Raul jaksas peale boksi keeramist stardialast kannustada! Ahjaa, veel üks seatud eesmärk sai täidetud – kogu rada õnnestus sõita eest suure hammakaga!

Bruno muljed:
Kõigepealt oli meie perel M6/N8 start, mis Lauril õnnestus hästi. Eetmise aastaga võrreldes polnud sees seda laskumist ja tõusu, mis ajas poisi natuke segadusse. Ta hakkas käike vahetama ja lasi paar konkurenti mööda. Hiljem neist mööduda enam ei õnnestunud ja tulemuseks viies koht.

Seenioride klassi start oli ärev. Kohal oli loomulikult ka Sussa  oma super-hüper rattaga, mis ei jätnud külmaks ühtegi rattaguru. Raja profiil polnud just mulle mõeldud ja jäik kahvel polnud ka parim valik. Seega jäi eesmärgiks rada läbida võimetekohaselt ja mitte katkestada nagu eelmine aasta. Nagu arvata oli, purunes paljudel rehv selle kurikuulsal singlijupil. Minul õnnestus tervena finišeerida ja koht oli tõenäoliselt seitsmes.

Kokkuvõttes tuleb rahule jääda ja suured tänud “jootjatemeeskonnale”.

Kriisa Kaido Kannatused:
Kuna Rakvere rada mulle meeldib ja sain esimest korda teistest mõne meetri võrra eespoolt startida (vanuseklassi üldliidri eelis), siis olin kohal nagu 5 kopikat. Tunne oli nagu saunalaval – mitte midagi ei pidanud tegema ja higi voolas. Polar näitas võistluse keskmiseks temperatuuriks +36 C. Rakverre oli kohale tulnud vähe tummisem seltskond (isegi sünnipäevalaps Talukas tuli joonele) ja see tõotas põnevat võidusõitu.

Stardist sain hästi minema, aga kohe gaasi põhja ei vajutanud ja hoidsin natuke tagasi. Poole ringi peal möödusid Mõttus ja Molev, kiire alustajana ja seejärel taandujana tuntud Kuhlap juba natuke varem. Sõitsin oma klassi 3. kohal. Põld imes mul tuules. Teisel ringil oskasin korraks ka külje maha panna, aga palju aega sellega ei kaotanud. Kuskil 3.ringil nägin, et paarisrakend Sulev Lipp ja Alvaro lähenevad ohtlikult, aga kuna midagi juurde panna polnud, jätkasin sama tempoga. 

Natuke hiljem möödus minust Margus Hallik ja langesin 4.kohale. Hoidsin temaga silmsidet ja kolm ringi enne lõppu sain korraks ka päris järele, aga seejärel mees kiirendas ja kuna mul oli kuppel keema minemas (külmavärinad ja pulss laes), siis pidin tempos järgi andma ja oma sõitu sõitma, et ikka lõpuni jõuaks. Vahepeal oli väike vahejuhtum Edvardiga clubbersist – mees lajatas minust linnusemüüride juures mööda ja seejärel ühes tehnilisemas kohas metsatukas ikaldus ning kõige tipuks lõpulaskumisel pani korraliku maoka, kui esirattalt kummiserva lahti lõi. Ise sain sellest olukorrast napilt mööda. 

Sõidu lõpupoole olid kohad paika loksunud ja vahed selged, aga päris jalga sirgu lasta ei julgenud ja kannatasin lõpuni. Alvaro tegi oma uue rattaga korraliku sõidu, aga kuna tal peale finishit erilist jututuju polnud (nagu ka paljudel teistel lõpetajatel), siis ei hakanud teda tüütama.

Lõppkokkuvõttes jäin oma sõiduga rahule ja suutsin ennast isegi üllatada, kuna ettepoole jäid vaid selgelt tugevamad ja tahapoole arvatavalt tugevamaid seeniore. Tasuks “maailma parim” 4. koht Sen1 masinaklassis. Palju tänu Marikale, kes pähekallamiseks igal ringil vett ulatas ja seetõttu oli, millega ennast natuke jahutada. Tänud ka ergutajatele raja ääres, keda võis ainult hääle järgi tuvastada, kuna pilt oli ühtlaselt udune.