Rattamatk “Kuidas elad Lahemaa – Kõrvemaa?”
5. septembril, 2009 oli UCI kalendris kaks olulist sündmust – peale vähetähtsa XC MM-i Canberras oli kalendris peamise sündmusena CC Rota Mobilis ja Veloclubbersi ühine rattamatk ”Kuidas elad Lahe-/ Kõrvemaa?”. Vellodega oli asi natuke kehva, kohale tuli vaid üks julge – Edvard Loboda. See-eest oli meil neile vastu panna lausa 5 meest.
Tõnu sai pauguga hakkama juba enne liigutama hakkamist
Stardipauk anti kell 10 Altja Kõrtsi eest. Eesmärk oli jõuda lähema 5 tunni jooksul läbida ligi 85 km ja jõuda suusakeskusesse Aegviidusse. Kogu rada pidi olema tähistatud RMK lindikestega. Start kahjuks venis, kuna Tõnu ratta tehniline seisukord ei lubanud meid trassile paiskuda. Peale mõningast nokitsemist saime minema. Algus polnud paha – tempo oli kontrolli all. Esimese mäefinishi (1km stardist) võitis Andre. Suurt rahutust näitas üles seeneteadlane Alvaro, kes iga 5 meetri tagant jälle uut mügarikku silmas. Mehel oli väga väga raske ratta seljas püsida ja põhitegevusele keskenduda.
Nosimispunkt nr 1
HEJ toiteallikas
2 tunni ja 40 minutiga jõudsime esimene sihtpunktini – Nõmmeveskile. Päris põnev koht – vana HEJ. Tegime vajalikud peatused ja Rate.ee fotod Tõnust ning liikusime edasi Liiapeksi poole (Alvaro mäletas seda küll Plekk-Liisu nime all). Edasine pidi RMK andmetel olema väga keeruline ning rattaga läbimatu tee. Reaalsuses aga raja üks parimaid osasid. Noh, võibolla tõesti oli see läbimatu sellele ratturile, kellel meetri laiune kruiseri lenks, üks käik kasutada ning puuduv XC sõidu kogumus. Meile jäid alistamatust vaid 45 kraadi all tõusvad lauslibedad puutrepid, muu oli maastikurattasõidu pärlid. Tõeliselt lahe lõik! Marek sai eriti terava elamuse osaliseks, kui ühel kergelt kaldus puusillal pidurdades kadus ratas alt kui perutav suksu. Jõkke libisemise päästis vaid see, et üks pikki post juhtus ratta teel olema. Mehel tudisesid jalad kui haavalehed peale seda.
Edvard otsustas elukindlustuse toimivust proovile mitte panna
Esimene pikem paus ja võileivad sisse – möödusime Viru rabast ningi ületasime Peterburi mnt . See oli koht, kus meie paberil olev kaart lõppes ja algasid müstilised rajad, millede läbitavusest jms polnud kellelgi õiget aimu. Peale mõningast müttamist mudasemas sektoris jõudsime Kõrvemaa aladele. Ühes matkablogis oli kirjas, et jalgrattaga raja läbimiseks peab olema päris kõva mees kas sõidutehnikas või ratta lükkamises. Ja tõsi see oli, rada oli tehniline. Juurikased singlid looklesid järvede, rabade vahel ning oosidel – mõnus.
Matkaraja keskpunkt vaatlustorn
Siis saabus taas üks retkeelamustest – Suursoo 4km pikkune laudtee. Asi nõudis korralikku keskendumist – paljud lauad olid lahti või mädad, osadest kohtadest üldse puudu. Ainukese maoka sai kirja taas Marek. Mingi hetk suutsime ka punased märgid puudelt silmist kaotada ja olime korralikult eksinud. Kuna üldsuund oli teada üritasime ületada üht jõge, kuid sild oli mõned oma detailid kaotanud ning olime sunnitdu tagasi suunduma. Pikemat kollokviumit “Ellujäämise võimalikusest Paukjärve lähistel soos” me ei pidanud ja suundusime tagasi, et punased plärkad puudelt taas üles leida. See ka õnnestus. Mida aeg edasi, seda keskendunumaks muutus Tõnu nägu ja seda aeglasemaks jäid ta vändapöörded. Õnneks manustas mees kilo banaane ja sai ennast taas veidi liikuma. Lisaks tuvastasime ühe kobraste poolt langetatud eesti jämedaima kase.
Kobras Alvaro tööhoos
“Võistluse” lõpu osa oli tehniliselt kergem ja väsinud seltskond jõudis Aegviidu poe juurde täpselt kell 16.41, mis tähendas seda, et Kaido ja Mareki transa rongi näol oli läinud ning meestel tuli ennast üle tunni lõbustada kohalikus “Supermarketis” ja rongijaamas.
Kokkuvõtteks:
Oli igati mõnus, väga vahelduva maastikuga rada. Kõik jõudsid ühes tükis pärale ja need, kes alustasid hommikul kell 9.30 Võsult, said spidokale 100,1 km ette. Puhas sõiduaeg oli 5.50 (Võsu – Altja – Liiapeksi – Aegviidu). Tõusumeetreid ligi 800.
Kellel vähegi soovi ja tahtmis, siis see rada on läbimist väärt.
