Rõuge Maraton 2010
Rõuge Maratonile oli pühendunud kogu meie tiim. Niikui üks mees sõidetid välja reedel kell 17 meie kunagise sponsori Citroen Jumperiga ja saabuti tagasi laupäeval kell 20. Sinna vahele jäi 20 000 kg sääski ja 59 km maratoni. Väljasõidu raames tegime ka kontrollostu Rõuge Tuuri öömajast – tundus igati viisakas koht, kannatab uuesti tulla küll.
Andre võistlusest ka:
Võistlus ise oli seekord Rõugele mitteomaselt kiire. Kompotile lisas põnevust räme tuul, mis kergemad mehed juba stardikoridoris pikali puhus. 
Lokid kenasti lehvimas Belli slemmi vahelt
Viimases raja veerandis hakkas mehi selg eest vastu tulema ja koos Fixuse B koondise ja Vaiknaga ma ke finishi poole tuhisesin. Oma kogemuse panin vanameistrina maksma siis, kui lõpuni oli umbes 3 km. Järve singlile surusin ennast esimeseks ja sellele järgnenud tõusul vajutasin lenksul nuppu, mis pani mul sadulaposti sees oleva mootori tööle. Kaasa tuli ainult noor Soome juunior, kes inises mul tuules kuni finishi tõusu lõpuni. Siis arvas noorsand, et võib mulle kerge vaevaga särgi püksi toppida ja paiskus mööda. Tema õnnetuseks leidus mul veel jalas piisavalt purakat, et mees 0,1 cm eduga kindlalt finishijoonel seljataha jätta.
Andre näitamas edumaad, millega põder ära karistati
Anti läbielamised:
Rõuge Elion oma tuntud headuses pakkus seekord boonusena päikeselist ja kuiva ilma. Esimene selle suve telkimine, tugev hommikusöök, väike soojendus ja starti. Kõva kahvel ja slick. Alustasin ettevaatlikult grupi 200-250 lõpust ja ca 8-10 km peal hakkasin ettepoole tiksuma. Kohtasin Rauli, kes ei saanud füüsilise vormi tõttu koostööd teha…. 
Rabotai Anti, rabotai!
Tunne oli hea. Poole peal, saades teada koha ca 125, andis see jõudu juurde. Põhiliselt vedasin punti ja saime väiksema seltskonnaga minema. Ebaõnnestumiseks võiks lugeda vasaku käega geelituubi kaks manustamiskatset, mis lõppes pika reaga vormil ja uskumatult suure ajakaoga. Kuni 10 km oli lõpuni oli väga bro, siis tulid esimesed halvad märgid – jalas oli tunda väsimust. Umbes siis saabus ka Kaido, kellega koos saime kinni jooksikuid ja lõpus veel mõned õnnestunud möödumised. Lõpetuseks viimase kahe hooaja parim koht 114. 
Tühjaks pigistet sidrun….
Tubli. Erilised tänud teamile jootmast, sellest on alati abi. Jäime perega ööbima, majaperemehe sünnipäeva lõpetama ja Rõuge õhku nautima. Järgmisel päeval külastasime Eha talu hobuseid ja kulgesime ripptrossil üle Rõuge järve.
Alistamatu Kaido:
Juba võidusõidu esimestel kilomeetritel sain aru, et täna saab väga raske olema – ei olnud võimeline end nii kiiresti liigutama ning konkurendid möödusid vasakult ja paremalt (nende seas Anti, Taikki cubbersist jt.). Mõtlesin endamisi, et täna pole vist minu päev, sest kuskilt raja äärest hõigati kohaks 170…. Aga mingi aja pärast leidsin endale sobiva grupi, kus olid haanjamehed ja Kuhlap. Lisamotivatsioonina sõitis nägemisulatuses vana sõber Kanna Peeter clubbersist. Enne Vorstimäge nägin Rauli esimest korda selg ees lähenemas, aga Vorstimäe enda võttis mees sellise hooga, et sõitis meie sektoris välja tõenäoliselt parima aja.
Vaheajapunktis 35. km-l olin kohe Rauli seljataga 160.kohal. Tundsin, et enesetunne läheb paremaks ja Haanja suusaradadel läksin esimest korda grupi etteotsa, ülejäänud näljased tuules. Sellest hetkest hakkas kodanikke järjest rohkem selg ees mööduma ja Kurgjärve singlile sain minna oma grupi esimesena. Seal ma ennast enam tagasi ei hoidnud ja panin laskumised täiega lootes gruppi( u 10-15 meest) natukene lõhkuda. Uuesti kruusale jõudes oli minu üllatus suur, kui seljataga oli ainult Haanjamiis Olts, kes teadagi kruusal ja asfaldil valusa jalaga mees. Kamandasin vastutuules kruusalõigul ta vedama ja nii sain natukenegi hinge tõmmata.
Viimasesse TP-sse jõudes panin gaasi jälle põhja ja peale seda jõudsin vahepeal jäljetult kadunud Antile järgi. Tema eriti vedada ei tahtnud ja seega olin mina jälle see, kes tuult murdis. Koos sõites neelasime järjest üksikuid surijaid ja järveäärse singli lõpuks (2-3 km enne lõppu) olime ühe 5-6 mehelise grupi kannul. Tõusul ennast enam väga mõnusalt ei tundnud, aga eriti järgi ka ei andnud. Viimasele laskumisele sain peale esimesena ja pidurilinke eriti ei puutunud. Sellega sain jälitajatega korraliku vahe sisse ja tagant enam keegi ohtlikuks ei saanud. Viimasel tõusul jõudsin järgi veel kahele mehele, aga möödumiseks jõudu enam ei jätkunud, kuigi üritasin.
Vallutaja William rattal ja alistatud pööbel maas lamamas
Kokkuvõttes võib sõiduga( eriti teise poolega) rahule jääda ja oma tulemuse (113. koht) sõitsin ka välja. Anti oli ka väga tubli, aga minu alistamist sel hooajal tuleb tal veel oodata:)
Alvaro:
Ja sama mentaliteet jätkus rajal, kui küsiti, et miks sa sellises karup**s sõidad. Lisaks suutsin oma mäestlaskuja kuulsuse peal suusatada – kui hüüumärgid ilmusid, sain kenasti grupi ette ja lasin kohe ka linkidest lahti, et ikka olla kuulsuse tasemel. Õnneks karistati see kohe teisel laskumisel ära ning mees pani ratta risti ja peadpidi põõsastesse. Ilma amordita peab ikka sõitma õppima, enne kui kedagi koolitama hakata!
Viimasest teeninduspunktist õlli haaramas
Veel tahaks siis ülistada UST kumme. Olen kolm aastat nendega aerutanud ja mitte üht purunemist. Viska ainult vahupudeleid minema. Esimene maraton prototüübiga ja sisekummiga ning 11 km enne lõppu käis suss ära. Sinna kadus kogu motivatsioon ning viimasedki mesikäpad paiskusid mööda, kui ma sääskedega võideldes seal peenikese ventiiliga kummi suure auguga pöiale lükkasin. Pidasin nõu kõige vägevamaga ja panime paika strateegia mitte sõita kiibiga üle lõpujoone. See õnnestus suurepäraselt ning sain lõpus tervitada juba trassil mööda paiskunud lennukeid ja mesikaid.
Väga mõnus oli sõita ilma igasuguse pingeta. Lisaks sai lõpus nautida viimase teenindusjaama kõiki võlusid, nagu banaani õgida ja koduõlut rüübata!
Muud klubilised:
Lisaks meie kirjanikusoonega tegelastele oli stardis terve plejaad klubilisi.
Raul enne stardipauku veel täies elujõus
Asse “Ainus tee on tähtede poole”
Mareki keskendumine on maksimumini viidud
Kustumatu Tõnu naeratus
Andre 84.
Kaido 113.