CC Rota Mobilis

Kurikuulsad Haanjamaa mõrvarmäed tõid see aasta kokku jälle uue maratoni osalusrekordi. Meil on sellest ainult rõõm! Kuna Rõuge on kaugel-kaugel meie baasist Tallinnast, siis laekusid klubilised kõik eelmisel õhtul sektorisse. Töö toimus sektsioonides, kus Andre nokitses koos Antiga Ööbikuorus vutti vaadata ja suurem seltskond läks Madise juurde Käärikule rabarberikooki hävitama ning sääskedega võitlema. Toitumisspetsialist Alvaro tutvustas seltskonnale Eesti Pagari uudistoodet Sire Sai, mis õnnestus Bruno valvsast pilgust hoolimata  korvi sokutada. Autos järgnesid sellele traktaadid Kreeka eelarvepuudujäägist, kui Brunni silm tsekile pidama jäi. Igal juhul ei möödu meist keegi enam saiariiulist seda toodet märkamata!

Hommikul olid kõik aegsasti stardis ja kell 11 oli selline seis, kus valmisolek number ühega polnud midagi peale hakata, sest tund aega enne starti ei tahtnud nagu sooja ka tegema hakata! Edaspidi üritame vähe  hiljem kohale jõuda:-))

Alvaro:
Kuna see aasta ei õnnestu osaleda koduse hooaja ühel tippsündmusel, Rõuge Tuuril, siis pidin sellest sõidust võtma, mis võtta annab. Enam-vähem ka õnnestus. Mõned põnevamad killukesed siis minu vaatevinklist.

Aeg-ajalt ikka juhtub, et midagi rattavarustusest ununeb koju. Legendaarsemaid lugusid kindlasti Kuldar Reiljan ja Haanja100, aga las see jääb praegu. Eks neid ole teisigi. Pole tükk aega ühtegi äpardust korraldanud, aga seekord rattakindaid kätte tõmmates oli midagi justkui valesti. Oh kurja, kaks ühe käe kinnast! Kuna Specializedi XC Lite kindaid on juba teist aastat suht totras värvitoonis tehtud, siis soetasin vanasid puna-valgeid kohe mitu paari ja nagu näha, siis lotos ma kõva käsi ei ole. Panin need mõlemad ka kätte ja proovisin, aga no ikka porno. Õnneks leidus klubikaaslasel Rainol varudest kohe samasugune ja sõit võis alata.

Eks andsin kuuma nagu torust tuli ja mõned üllatavad seljad tulid ka vastu eesotsas Haanja RK Olaavi Mötsa ja VeloClubbersi Kuldari endaga. Rada oli parimatest parim ning minu leivanumbrites sopaaukudes ning vähe äkilisematel laskumistel ikaldus tegelasi eest ja tagant. Lasin rahumeeli metsades grupiga vahesid sisse, sest võis pea mürki võtta, et lähema kilomeetri sees oli rong kuskil jälle toppama jäänud. Siinkohal tervitused Kanna Petsile VeloClubbersist ja tõen Ringo Müürile Scoutspataljoni tiimist, kes näitasid seal 150 koha sektoris tõeliselt eeskujulikku kiirust nendel lõikudel.

Natuke hagu ka lõkkesse. Oli järjekorras 27. sopaauk, kust möödumiseks vasakul vaid üks kitsuke riba. Kaks sõitjat ees ja ikalduti sinna pervele. No pole hullu, ikka juhtub. Küll aga oli edasine minu jaoks arusaamatu. Selle asemel, et sihikindlalt edasi pürgida, võeti üks jalg lahti ja lükati nagu piimanaised seal ennast tasakesi helge tuleviku poole. Poetasin väga rahulikult ja innustavalt vaid kaks sõna – “Sõidame, sõidame”. Oh kus siis järgnes monoloog “MIDA SA SIIN SELETAD? Me oleme siin 150. koha peal, mida siin võistelda on?” Midagi paiskus veel juurde. Tõesti, ka mulle ei lähe väga korda mõni koht ees või taga, aga sellepärast ei loobu ma sõitmast ning ei jutlusta sellest teistele. Võtke ikka hea tuju teinekord taskusse, seda pole ju prügialal vaja välja visata!

4km enne lõppu siis suutsin oma margi korralikult täis teha. Lähenes legendaarne purre, kust ma siis teadsin, et peab üle sõitma. Kahjuks polnud ma seda enne näinud ja üllatuseks vaatas vastu üle kahemeetrine rattakingalaiune libedamast libe  laud. Ei, seekord jääb ära see tõestamine. Mööda purret turniminegi oli tõsine katsumus, no oma 10 sekundit läks kogu protseduuriks. Jalastumine sai hetk hiljem külma dushi, kui tagant lendasid sellest pisikesest ojast läbi kolm lühikese distantsi kuumakallet. Oh püha lihtsameelsus, selle peale ma ei tulnudki! Nüüd häbenen natuke….

Brunniga elu üle järgi mõtlemas

Andre:
Sellist asja, et ma ei näe jalgpalli EM-i või MM-i avakohtumist, ei ole juhtunud ma ei tea kui kaua aega – aga nüüd see igatahes juhtus. Nimelt veetsin ma samal ajal aega autos teel Tallinnast Rõugesse. Lisatagasilöök laekus kohapeal, kus Ööbikuoru puhkekeskuses selgus karm tõde, et meie majas telekat pole. Mis seal ikka, tehnika ajastu – telefon + tahvelarevuti + mõned õlled.

Stardipäeva hommikul selgus, et lubatud vihm purjetas meist sujuvalt mööda ja ilm oli tuuline ja soe. Stardist minnes u. 5 km peal oli üks huvitav hetk, kus 3 meest (üks oli vist Tarmo Rei) olid värskelt Rõuge savisse pannud ja harutasid nüüd suht keskendunud ilmega oma rattaid lahti. Kellegi lenks oli teise ratta esijooksust läbi, kui samal ajal selle esimese pedaal oli läbi kolmanda maokas osaleja tagajooksu. Mõtlemist jagus küllaga.

Veidi hiljem ühel tõusul möödus minust üks legendaarsemaid tehnikalõhkujaid Janek Järva. Mehe pedallaaž viitas ainut ühele – eest on kindlapeale suure peale jäetud. Kuna mäe gradient aga pigem kasvas, soovitasin mehel alla vahetada. Mõned sekundid hiljem oli ta seda sunnitud tegema. Tagajärgi nägin temast möödudes, kui ta vandudes ketti esihammaka, käikari ja vända ümbert üritas lahti harutada. Hiljem protokollist selgus, et DNF taas kirjas.

Edasi sai peamiselt sõidetud koos Tiimo Tõnissoni, Kert Martma Urmas Lõivu ja Maikaga. Episoodides sekkusid ka K. Kampus ja Aivar Lipp. Maika oli vist eelmisel ööl raju „live“ teinud ja lisaks vajus tal ka rehv tühjaks. Pumpas siis seda tehnilistes punktides ja sõitis taas järgi. Martma keevitas kruusal nagu maniakk ja ise rõõmustas, et vähemalt järgmine punt ei jõua siis järgi. Eks ta õige oli ka. Eversti km peal kohtasin Kaido „Orav“ Orut , kes võitles oma käiguvahetusega, mis lausa kiunus ebaprofessionaalse käitlemise tulemusena tekkivates pingetes. Soovisin mehele edu ja liikusime edasi.

10 km enne lõppu sai minu sõit otsa. Lihtsalt kõik. Punt libises eesotsas ime sõitu teinud Aivar Lipu ja teistega eest ning jäin päris seisma. Jalad olid krampis ja jook oli otsas – iga piisk oleks enesetunnet parandanud, aga mida polnud, seda polnud. Lõpu osas tuiskas mööda Maika, kes oli taas kummi pumbanud. Haakisin agoonias ennast tema tuulde ja kannatasin viimased 5 km päris taluvuse piiril. Jõudsime järgi Rõuge oma miis Lõivule. Kuna viimast 500-meetrit teadsin,kargasin neist enne silda mööda. Tõusul andis Maika ratta kett liigsele jalarammule alla , Lõiv vist ka ikaldus ja sain rahus finišisse sõita.

Finishis olid krambid päris muljetavaldavad. Finishi koridor täitus tasapisi krampidega võitlevatest tegelastest – see tundus olevat vist selle päeva trenn. Pärtel tegi ka oma elu teise rattastardi ja kurtis mulle hiljem, et rada oleks võinud pikem olla. Sellised lood siis.

Finsihis Raul, Andre ja nende vahel Pärtel

Madis:
Rõuge etapp on vägev! Mind pandi küll peale Tallinna etappi kuidagi liiga taha jälle stardis (941), aga ei hullu. Sai sealt siis jälle ettepoole sõidetud (509). Üks ärev moment oli kui õnnestus heinamaa laskumisel ühe käega lenksust kinni hoides pü

sti jääda, aga ülejäänud sõit oli puhas nauding. Viimase tõusu tulin sõites üles ja keerasin peale finishit kohe supi järjekorda! Päev korras.

Arvutisüsteemid teevad Madisele liiga

Marek:
Sel korral oli minu jaoks põhiküsimuseks see, kas suudan lõpuks massimõrvarist alla sõita või mitte. Sai Brunoga isegi ühe kalja peale kihla veetud. Kui sõidan alla, teeb tema mulle välja, kui ei sõida, siis ei tee. Kogusime reedel bussi Tallinna linna pealt mehi ja rattaid täis ja suundusime Käärikule ööbima, et siis võistluspäeva hommikul mitte nii pikka maad sõita.

Laupäeva hommikul võistluspaika jõudes ja end valmis seades tuli meie võistlusinsener Alvarolt soovitus muuta rehvitaktikat. Kuna rehvisegu enam muutma ei hakanud, tuli seekord mängida rehvirõhuga. Läksin rajale tavapärasest mõnevõrra madalama rõhuga ja võib öelda laias plaanis, et toimis. Tõuse püsti võttes oli nagu nats vedelam, aga see ei seganud.

Sõidust endast ka – algus oli minu jaoks seekord selgelt liiga kiire, pandi mööda nii vaskult kui paremalt, ei suutnud kellegile tuulde võtta. Kulgesin omas tempos ja õnneks mind need möödauhajad väga ei morjendanud, kuna teada oli, et sõit tuleb pikk ja rada on raske. Ei läinudki väga kaua aega, kui minu tempo ühtlustus kaasvõistlejate omaga ja väga ruttu hakkasid vastu tulema ka esimesed „ülepingutajad“. Edasi kulges sõit rahulikult, ilma viperusteta, kuni jõudsin massimõrvarini. Seekord ei hakanud seal silma sildid, mis juhendaksid sõitjad vasakult ja jalutajad paremalt. Kuna minu ees läksid mõned alla kõndides, siis palusin neil natuke kõrvale tõmmata, suunasin raskuskeset natuke tahapoole ja lohisesin alla. Peab ütlema, et hullu seal küll midagi ei olnud, huvitav miks ma seda küll varem ei olnud teinud.

Sõidu teine pool läks ka kergelt tõusvas tempos, aga tundub, et minu jaoks on selle suve uus trend krambid, mis järjekordselt mind kimbutama tulid. Niipalju hakkab juba kohale jõudma, et kui esimesed krambihoiatused tulevad, siis tasub väheke rahulikumalt võtta ja mitte viimast võtta.

PS Kihlveoga võidetud kali maitses saunas pärast ülihästi!

Bruno:
Stardis oli ärevus sees, kuna eesootav sõit oli oma rajaprofiiliga mulle just mitte väga sobiv. Asi kulges tavapärase tsenaariumi järgi. Start õnnestus ja suutsin ennast kuni 35-da kilomeetrini konditsioonis hoida. „Mõrvari isa või ema“ suutsin ka Kaido järel esimest korda alla sõita. Kohtadeks loeti 117, 118. Siis ta tuli – HAAMER. Õnneks mitte väga suur, aga iga tõusunukk oli minu jaoks suur kannatus. Seda näitas ilmekalt Everesti kilomeeter – olin seal 418-s!!! Pean seekord tõdema, et tehnika taha asi ei jäänud ja olin ise pehme! Ootasin juba Alvaro-t ja Marek-t, kes siiski järgi ei jõudnud. Õnneks laskumistel ja sirgel suutsin veel sõita. Enne lõppu tuli tagantpoolt Gunnar Bergvald, kes vajutas kruusal ja asfaldil väga valusalt, ise samal ajal taha piiludes, et kas keegi jõuab tuules hoida. Jõudsin, kuni viimase tõusuni, enne finišit. Fakt oli, et ta jõudis sealt tõusu alt kuni finišini minust 29 sekundit kiiremini – valus! Lõppkokkuvõttes kukkusin 152-le kohale.

Tänud Madise-le öömaja ja Janekile sauna eest!

Kaido:
Enne maratoni hirmutati paduvihma ja mudakummidega, aga tegelikkuses tegin lühikese kõne võistluspäeva hommikul meie oma „ilmataadu“ Andrele, sain viimased ennustused otse NASA satelliitidelt ja võisin rahuliku südamega starti minna. Algus tavapäraselt minu jaoks liiga kiire, aga päris maha ka ei tahtnud jääda ja nii püüdsin Bruno selga oma nägemisulatuses hoida. Huvitav oli vaadata Bruno ja Rein Pilli omavahelist mõõduvõttu – nagu Vestman ja Piibeleht. Trepikõrvasel järsul põksul hindas Bruno enda või siis oma uue ratta võimeid natuke valesti ja viskus koos rattaga trepile pikali. Pidin mööda jooksma. Järgneva mudaaugu läbis ta nagu kahurikuul ja oli jälle grupi peas tagasi.

Enda enesetunne läks võistluse käigus paremaks ja hakkasin vaikselt kohta parandama. Sriti hästi sai teha seda massimõrvari laskumisel, kus kogu grupp minu ees sadulast ronis ja nagu sipelgad mööda mäekülge alla vurasid. Kahjuks polnud sel aastal siltidega viidatud, kus sõidetakse ja kus minnakse jala ning nii oli terve laskumine mehi ja rattaid täis. Õnneks sain ilma suurema kisa ja kärata sõites mäest alla ja kogu pundist mööda. Edasi haakisin ennast ühe haanjamehe ja Sportlandi värvides sõitva Sven Luksi taha. Haanja suusaradadele jõudes tundsin ennast juba nii hästi, et läksin ette tempot tegema, Sven ja meiega liitunud Allan Harand minu tuules. Sealtpeale tegimegi kolmekesi koostööd, saavutasime päris hea sõidurütmi ning püüdsime eesolevaid sõitjaid.

Pärast Everesti kilomeetrit lasin vedajana ühe parempöörde pikaks, punt pani rukkisse, vabandasin, ootasin kaasvõitlejad ilusti järele ja jätkasime koos. Kõik oli ilus – eesolev suurem punt oli juba käeulatuses, kuni ühe järjekordse tõusu all vahetasin rauad vasakule ja siis käis ragin ning kett oli seal, kust seda on päris raske kätte saada – kasseti ja kodarate vahel. Pusisin seal metsavahel ratta kallal, rattureid läks hordidena mööda, kuni lõpuks Janek Järva seisma jäi ning nõu ja jõuga aidates kahepeale selle keti sealt kätte saime. See aeg tundus lõputult pikk, hiljem kella pealt vaadates siiski kõigest 3 minutit. Suured tänud Janekile abi eest!

Edasine polnud enam nii tore ja tuli hakata päästma, mis päästa annab. Kuskil ees paistis tuttav veloclubbersi vorm koos Janek Maidlaga ja Jõelähtme Singel koos Meelis Luiksiga. Nendega koos sõites ja tempot tehes liikusime lõpu poole, kuid enne viimast TP-d, järsul asfalditõusul tulid krambipoisid ja pidin tempos järele andma. Luiks ründas ja pääses eest. Õnneks jäi ta ikkagi nägemisulatusse ja see motiveeris pingutama. Kuna viimased 5km olid mulle tuttavad, siis enne metsa läksin pundi ette ja keerasin peale. Tuttavad mehed, kes minust pitstopi ajal möödunud olid, tulid uuesti selg ees vastu ja see andis uut indu. Ainult Luiks püsis 100-200m vahega ees. Temaga tegin sotid selgeks viimase asfaldilõigu laskumisel ja siis jäi veel viimane tõus. Krambiohu tõttu kasutasin grannyt – kerides sain ühe eesolija kätte ja jälitajad selja taga hoitud. Lõpujoonel 108.kohaga ehk täpselt sama, mis eelmisel etapil.

Kokkuvõttes oli väga raske ja nõudlik rada, kus liigkiire algus valusalt kätte võis maksta. Kiitus rajameistrile!  Lisaks jalgadele pidi ka peaga sõitma. Kahju on sunnitud pitstopist ja seal kaotatud ajast, aga see ongi ju tehnikasport.

Andre Kauk visat võitlust pidamas raskel rajal

Tulemused:
Andre      76.
Kaido       108.
Raul         125.
Bruno      152.
Alvaro     159.
Marek     169.
Anti          329.

Poolmaratonil:
Ethel                 8.   N+35
Andre Kauk 37.  N14

Võistkonnad:
ExtereSport         1.
veloclubbers        16.
CC Rota Mobilis  17.
Nii valusat kahepunktilist kaotust ikka annab üle elada…..

Pildimaterjali