Rõuge Tuur 2009 (Loe: Ellujäämiskursus)
Järgmisest nädalast hakatakse Riigikogus arutama Tervishoiuministeeriumi poolt välja töötatud seadust, millega tahetakse paika panna Eestimaa kõige tähtsam igamehe maastikurattavõistlus – trikoovoorust on edasi pääsenud Rõuge Tuur, Tartu Maraton ja Haanja 100. Igaüks siis hoiab pöialt oma soosikule!
Seekordsest juubelituurist (juba kolmas kord!) võttis osa arvukas trobikond klubi liikmeid. Viimasel hetkel hüppasid suureks rõõmuks paati ka pikematel sõitudel mitte nii karastunud ratturid ning ühele sai juba esimene päev saatuslikuks – tuuriks valmistumisel kogunenud suur pinge ei vallandunud ja mees lendas erilennukiga reede õhtul Tallinna. Teiste tegemisi vahendame aga otse lahinguplatsilt. Lahingu tulemuseks oli ka meile üks auhinnaline poodiumikoht, kui Marion vedas edukalt finishisse nii Tõnu kui ka iseennast teisele kohale! Võimas sõit!
CCRM esitiim Kaido ja Andre:
Ekipaaž Kriisa-Kull on valmis reedelõunaseks proloogi stardiks. Proloog sujus tõrgeteta, erilisi riske ei võtnud, tulemuseks üsna korralik 7.koht.
Suures koguses Snusi ja muud sodi Andre laualt…..
Andrel hakkas lõpus kõhus keerama – liigne kogus igasugu keemiat hakkas sisikonda pahupidi pöörama. Üsna lõpus saime ikka korraliku sahmaka vihma ka, aga selleks ajaks olime juba nii porised ja märjad, et polnud enam vahet. Finishis ajaga 3h42min ja protokollis tagasi kohal nr 7. Kogu õhtu istus Andre oma ööbimiskoha peldikus suusahüppeasendis. Oli ka väike palavik – midagi head see viimaseks päevaks ei lubanud. Kui teised samal ajal õues koolituse käigus nõeltega õhupalle ja kõrisõlmega vibunooli purustasid, rahmeldas tema higiste linade vahel.
Andre vajutamas sadulat Sinna Kohta……
Joostes saab siledal maal alati kiiremini, teab Kaido
Tuurihai Alvaro memuaarid:
Esimesest kahest päevast polegi nagu palju rääkida, oli helgemaid hetki ja mitte nii helgeid. Nagu tavaks, olin proloogil päris tugev (lühike mägine tehniline sutsakas). Ka meie esindustiimist sain jagu. Reede õhtune Elion oli vast kõige nõrgem esitus, kus lõhutud rattaking ka oma osa mängis. Laupäeval sai pakutud närvikõdi mõnele konkureerivale tiimile, kui sõitsin poolteist tundi nende nina ees nii, et nad mind kordagi kätte ei saanud. Rada oli tehniline ja mis neid ikka end segama lasta. Lõpuks liitusin ikka Ivo Põllu Mavicu tiimiga ja tegime „skaibi“ meestele tuule alla. Oli väärt 4 tundi Haanja metsades.
Pühapäevase etapi stardiajad eeldasid päris põnevat andmist. Eelkõige olid ohustajad tagant ründamas, aga ka ees oli üks mees lootusetus kauguses püüdmist väärt. Ja sellest kujunes oodatud põnevusdraama. Kõigepealt purunes kumm ees startinud „skaibi“ meestel ja möödas ma olingi. Nende rongi aga kukkus siis täpselt Allan H. kes nii priiküüdi minuni sai, kui „skaibikad“ hoo üles jälle võtsid. Sama vastumürki sai mees tunda, kui mina samas rongis talle järgi purjetasin peale kuulsat Läti Munamäge. Ja siis veel rämedik „Poola“ laskumine, mis ma juba hoopis koosTaikkiga pikalt eest sain neil kõigil (ütle veel et ainult tõusud selle sõidu tulemuse määravad). Kõige lõpuks aga otsustas minu sõidu ikkagi kardetud mees nimega Tambet R., kes oma metsiku sirgel tallamise jõu õigel etapil välja korjas ja 6 minutise stardivahe 15km enne lõppu tagasi sõitis. Ma olen vaid korra elus nii „silmamunade“ peal sirgel minna andnud, kui too pühapäev. Ja kui veel kaks kilumeetrit enne lõppu üks Specializedi riietes soolosõitja paistma hakkas, oli Tambeti kommentaar „Nüüd oled küll mulle õlle sees“. Jahhh, olen! Mitu tükki kohe! Tiimid hakkasid oma kassi ja hiirt mängima, mina piirdusin soolode kohtade jagamisega. Õnnestus hästi. Kokkuvõttes 17. koht meeste soolode arvestus
ed.
Küpse kui tund aega keedetud kartul
Vaba mikrofon:
Peale verejanuliste konkurentide olid seekord Rõugesse kogunenud ka kõik maailma verejanulisemad sääsed. Sellest võib meile pikemalt pajatada Siim Holtsmann Hawaii tiimist, kes end juba mitmendat aastat järjest liiga tugevaks treenis ja jälle rattal keti katki astus. Seekord luhtusid parandustööd seetõttu, et polnud paarilist, kes sääski peletaks samal ajal kui mees ise ketilüli paigaldas. Mees ei suutnudki oma mugavustsoone nihutada (A.Halleri loeng L õhtal) ja nii tuli pisikestele pinisejatele alla vanduda. Oleks vaid Virgo Karu seda teadnud, et ta Saaremaa Tuuril lihtsalt peagrupist maha jääb, oleks ta kindlasti Siimule appi tõtanud kärbsepiitsaga…….
Enne viimast etappi tarbitud mingid kahtlased tabletid andsid tulemuseks 5 lööki kõrgema pulsi kui päev varem. Krt kas mitte pulss ei peaks langema väsimuse kuhjudes? Tulemus aga ei paranenud tuhkagi! Peab ikka putru rohkem sööma. Ahjaa, anonüümsust ja asüüli palunud „tabletimehe“ enda seedekulgla ei pidanud ka kõigele sellele sodile vastu ja prunt lendas kolinal eest 🙂 Mehel hakkas vist vaikselt meenuma Poola tuuri üleelamised ja Falteni öised karjatused WC boksis!
Üks parimaid asju tuuril oli Ivo Põllu survepesur meie maja õuel. Peale mõnusa dushi suutsin sellega endal pihustada ja põrmustada oma rattakingade tallad. Üks oli nii ribadeks, et klotsi kinnitusplaat kukkus seestpoolt välja. Olen ikka nupumees küll! Õnneks olid juba mahakandmisele läinud kingad.
Nippel. Hull nippel. Ei mäletagi, et viimastel aastatel oleks võistlustel midagi sellist korraldanud, aga esimese etapi viimasel järsakul ma ründasin seda puud täiega. Tänud Raul K.-le, kes mind usaldas ja samale laskumisele minu tagarattas kihutas. Tal oli vähemalt pehme maandumine minu otsa!
Opa / Asse tandem läbi Opa silmade:
Minu esimene ja kindlasti mitte viimane TdR. Juba nädal enne starti oli mul ürituse ees väike aukartus. Polnud kunagi 3 päeva järjest võistelnud. Viimane kogemus Kose Prükkelist ja järgmise päeva Rakke Elionist ei tõotanud head. Samuti ähvardas ilmataat vingerpussi vihmaga mängida. Kui Rõugesse kohale jõudsime, oli päike väljas ja ilm suvisest suvisem. Konkurentidel boxid rahvast, hooldemehi ja rattaid täis, käis tihe rataste ja sõitjate häälestamine.
Otsustasime siis Assega proloogi raja läbi sõita. Johhaidii, mis libedad ja mudased laskumised. Aga terveks jäime ja proloogi läbisime edukalt. Kuna eelmisel ööl jäi und väheks, ootasin, millal salamisi väsimus tuleb, aga ei, närv oli mõnusalt üleval ja õhtuseks sõiduks jalg terav. Õhtune start õnnestus meil Assega samuti ilusti ja jäime sinna punti kuhu vaja. Selle sõidu juures pean õlle välja tegema Talukale, kellele oma rumalusest ja klappidega sõitmisest vähe külma tegin. Aga pääsesime ehmatusega ja kõik jäid terveks.
Teisest päevast polegi nagu midagi pajatada, kui siis Grisha poolt kohale tellitud üllatusesineja Aiq näol. Aga kolmas päev oli jällegi emotsioone täis. Minul oli kindel plaan nende kahe päeva jooksul meie rivaalideks osutunud Talukas/Kuits tandemi alistamine. Olime ju neist 7 min ees. Stardiplaks antud, oli kõik lubav. Siis aga hakkasime tasapisi aga kindlalt rivaalidest maha jääma ja varsti sõitsimegi Assega kahekesi. Kolmas päev oli meile mõlemale raske, ja kui veel meenutada neid tõuse Lätis, siis vahepeal tahtsid silmamunad küll välja hüpata. Ca. 10 km enne lõppu suutsin Helinalt pisut õlut TP-s pommida. Ma ei tea kuidas, aga kui tavaliselt paneb alkohol jutu jooksma, siis mul pani õlu jalad topeltkiirusel liikuma, lõvi tuli rindu:) (PS! Tavaliselt ma alkoholi tarbimist ei propageeri, aga ma võtsin vähekene, keele otsaga) Ca. 8 km enne lõppu saime Assega ka ühte pisikesse punti. 5 km enne lõppu utsitasin Asset, et ta oma viimase annaks ja see oli minu viga. Krt, mul oli tegu, et ta tuules sõita. See mees on tõeline loom ja leiab mingisugused müstilised jõuvarud ka seellises faasis, kus teised juba tirri lasevad. Nii me siis Assega üle finishijoone tulime (mina tema tuules). Järgmisel aastal kindlasti jälle kohal.
Tulemused:
Andre/Kaido M-Tiim 7. 8:55.29
Alvaro M-Soolo 17. 9:09.50
Raul/Lemloch M-Tiim 14. 9:44.01
Art/Asse M-Tiim 15. 9:45.11
Tõnu M-Soolo 63. 11:26.28
Marion N-Soolo 2. 12:05.23
