CC Rota Mobilis

Rõuge Tuur oli see aasta ajastatud väga huvitavale nädalavahetusele – samal ajal kühveldas eliit Karkis-Nuias asfalti ning paljud muud sportlased taastusid raskest jaanipohmelusest. Seetõttu saabus aasta gurmeesöögile vaid kitsas kildkond haigeid, kes end mudaravilas tervendada soovisid. Meie klubi oli väga suurte jõududega liikvel. Baaslaager püstitati 3km kaugusel stardist Kanarbiku tallu, kust teostati regulaarseid väljasõite Ivari uude stardikohta Ööbikuoru vaatetorni juurde.

Alvaro mõtteterad:
Maailma parim amet rattafänni jaoks on rattapoe omanik. Lihtsalt mine riiuli juurde ja võta sealt, mis vaja. On see siis amort, valgupulber või terve ratas. Andre on seetõttu suure tõenäosusega maailma õnnelikem inimene. Tema saab teha nii.

Olen vist elu parimas vormis. Või siis on jalg kõigi aegade tugevaim. Suutsin teisel etapil elus esimest korda keti puruks tallata. Õnneks juhtus see keset lagedat. Võttis tervelt 5 minutit aega, kui sääsearmee proovilendurid jõudsid infoga oma lennukikandjateni ja siis abiväega tagasi. Selleks ajaks sain juba Asselt tänuväärse pauerlingi ning remonttöö oli täies hoos. Loetud kilomeetrid edasi nägin paksus metsas lätlast, kel sama töö alles käsil. Tegelikult ainult aimasin, et tegemist lätlasega, sest must udu tema ümber oli nii tihe, et vaevu paistis läbi.


Esimene päev, kui isegi vanglapoisid veel taga sitsisid

Kukkusin kaks päeva järjest tsooni, kus pole vist aegade hämarusest saati seigelnud. Meie oma Oh ja Ah matkatiim isegi suutsid teisel päeval mulle järgi jõuda tänu ketitamistele ja märgistatud rajalt kõrvalekaldumisele. Viimasel päeval aga korraldas Kuldar meile mõnusa rattamatka “Kuidas elad Läti kuppelmaastik”. Tulemuseks üle 8km rõõmsat vilet keset ilusat loodust ilma ühegi lindita. Lambad oleme ikka. Samas – mis ei tapa, teeb tugevaks. Loodame, et see +80km seda ikka teeb.

Keemia uus tulemine. Andre poolt baaslaagrisse püstitatud tipptasemel keemialabor suutis taas millegagi üllatada. Likviidne Guaraana moodsas ampullis sai testitud viimasel päeval ca 10-15km enne lõppu. Milline taganttuul hakkas järsku puhuma looduse poolt pakutud ilmselgelt vastupidise suunaga burgaast. Kruusal tekkisid selga lausa kullitiivad ja lendasin täie p***ga finishi poole. Mõned üksikud, kes ette jäid, tundusid lausa seisma jäävat. Kahjuks pidin hülgama ka oma suure mentori Kuldari & Riho tiimi. Palun vabandust…


Optimistlik pilk enne kolmanda päeva stardipauku

Sportlike tulemusi protokollist vaadates ei oska nüüd küll muud teha, kui end ametlikult tsainikute ekstraklassi hulka arvata. Hakkan maletama. Samas suutsin viimasel päeval kirja saada kaks päris arvestatavat tulemust, mis protokollis ei kajastu. Esiteks alistasin esimest korda Läti kiilaka Linnamäe ratta seljas. Teine arvestatav skalp oli üks uudne lõik enne järvesingleid, kuhu oli susatud eestikate tasemel laskumine, Massimõrvari Esä liivasem vend. Tehtud.

Andre “Rattapoodnik” Kull:
Enne tuuri algust lõi mandrossimeeter seieri piirajasse ja klaasi näidukil pealt kildudeks. Sellest tulenevalt suutsin reede hommikuks kella kogemata tund aega varem helisema panna ja ka tund varem kodust startida. Alles kontrollkõne Kaidole saatis mind koju diivani peale horisnontaali tagasi. Aga tore oli see, et pea kõik klubi valusad vellod olid kohal (välja arvatud meie klubi viimased täiendused ja Marion). Olin traditsiooniliselt paaris Kaidoga.


Kanna Petsi kandadel imemas

Esimene laks – proloog. Minek oli täitsa ok, püüdsime ees kulgevaid tegelasi. Lisaks õnnestus  ühel ärevamal laskumisel maoli pannud Aibastile kümnesse sõita, mille tagajärjel mees tuldud teed kraavi tagasi lendas. Aga korras laks ja 10. koht. Õhtune esimene etapp kulges meil oma valitud tempos. Alguses lasid kõik kärbsed varvast – meie nendega kaasa eil läinud. Kaido lammutas ees ja ma tiksusin järgi. Koos meiega veel kaasvõitleja Taikki. Minul ei olnud kõige parem päev ja Kaido lammutas järväärsel singlil nii, et hoia ainult mütsisit kinni ja ja proovi järgi hoida. Viimase 3 km karistasime ära kõik oma lähimad konkurendid eesotsas Porteri tiimidega. Timmis.

Laupäeval teine etapp. Lasime ikka samas stiilis edasi, et oma tempo, oma sõit. Teisi ei passinud. No kurat nii kerget minekut pole ammu olnud – kruusa peal vedasin ronge, ise vaatasin küljeaknast välja ja lasin vaikselt vilet. Ärevamateks hetkedest võib ära tuua korralik maokas Vällaka laskumisel. Kõik õnneks laabus, korjasin oma kodinad kokku ja kütsin edasi. Lõppu oli veel väike üllatus jäetud, mis pani ikka kossid proovile. Aga õnnelikult kodus ja olime ilusti 7-l kohal.


Soos müttamas

Viimane päev. Selle päeva kokkuvõtteks võin öelda, et üht – päevad ei ole vennad. Hommik algas sellega, et umbes 2 tundi enne
starti avastasin, et amort on praktiliselt pooleks. Siis hakkas nats kiire. Õnneks oli Kuidsil tutikas Magura Durin kaasas – pikalt mõelda ei saanud. Kiire vahetus, mõned alternatiised tehnilised lahendused ja saime ilusti õigeks ajaks korda. NB, tänud Kuidsile!


Ott Kiivikas on reinkarneerunud rattasadulas

Aga uskumatu koomauss oli sisse roninud ja kogu see +3h oli minu jaoks enam kui väga raske. Vedelik ei imendunud, aga samas oli räme janu ja kõht loksus. Lisaks oli ka mingid hingamise probleemid. Aga Kaido lasi nüüd ise vilet ja tallas jälle pedaale
nii, et raske oli taga püsida. Õnneks oli ka meiga sõitval Taikil surm silme ees. Viimases poole vedasidki ainult Kaido ja üks meile järgi tulnud lätlane. Finsihis oli selg nii kange, et Kaido pidi mul sõidukingad jalast ära aitama.

Aga korras – 7 koht! Aga jube raske. Järgmine aasta äkki jätaks vahele. Aga eks paistab! NB tänud ka jootmistiimile!

Ergo avapauk:
Minu selle hooaja tippsündmus on seljataga- Rõuge Tuur edukalt läbitud. Trenni on vähe tehtud see aasta ja siit saab järeldada ainult seda,et jõuluvana oli mulle pool aastat varem kingi ära teinud ja andis tõsise kanistritäie võistlusvormi.


Michael Rasmusseni mäletad? Siin tema Eesti teisend :-)))

Proloog läks nats aia taha. Otsustasin ennast mitte liigselt väsitada ja ei läinud rajaga tutvuma. See mõte sai saatuslikuks ning kahel laskumisel ei suutnud õige ajal otsustada, mida teha, ja  panin 2 korda külili. Jäin ellu aga sain poriseks.

Esimese ja teise päeva etapid kulgesid stabiilselt, kartsin pigem, et tehnika ei pea vastu, aga kõik läks väga tavotiselt hästi. Pilvine Ilm  jahutas ja sääsed olid kohal ka ilma tellimata.


Üksinda ikka üksinda nagu visale eestlasele kohane

Kolmas päev oli kõige raskem, jõud rauges 20 km enne lõppu. Sõitsin lõpuni üksinda uhkes kooma seisundis. Arvatavasti Läti parandamata põllud logistasid kõik mahlad välja. Lõppkokkuvõttes tehtud.

Kaido “Spordidirektor” Kriisa:
Seekordsele  tuurile (juba neljandale) läksin teadmisega, et eelmisel kahel aastal oli mul olnud tõsiseid probleeme vähemalt ühel etapil ning Andre `Mestari` Kullil oli seetõttu suht igav ja tüütu minusuguse sepikuga paari sõita. Aga ise ta seda järjekindlalt juba kolmandat aastat soovis ja CC Rota Mobilis Kotkad olid jälle joonel.


Kohe näha vanad sõbrad

Proloogis soovisin end tagaplaanil hoida ja mitte koomasse sõita nagu eelmisel aastal, kus esimese 500m läbimise järel jalg kange oli. Üldiselt see õnnestus ja proloog möödus viperusteta. Ainus ärev hetk oli viimase järsu laskumise lõpus, kui Andre põkkus eesstartinud tiimi liikmega, kes oli otsustanud külili visata. Mina sain sealt napilt mööda. Paaridest 10.koht, aeg 20.29.
 
Õhtust etappi alustasime natuke rahulikumalt ja lasime kiirematel minna. See taktika õigustas end, sest lõpukilomeetritel saime päris mitmest väsinud võistlejast mööda, kes olid meie otsesed konkurendid. Rada ise oli kuradima raske ja suhteliselt tehniline. Oma osa võis mängida siin harjumatult palav ilm. Poristel ja libedatel singlitel oli isegi Mestari Andre sel õhtul hädas (osaliselt võis see olla tingitud haigusest, mis teda kimbutas). Minu enesetundel polnud viga ja jõudsin normaalselt pingutada, mis tegi ainult rõõmu. Etapil 10.koht, aeg 1:57.24.
 
Laupäev – tuuri kõige raskem etapp 62km. Korraldajad tahtsid Tahkole ära teha ja otsisid välja kõik künkad, et tõusumeetreid puudu ei jääks. Otsustasime oma sõitu sõita ja teiste tempoga mitte kaasa minna. Andre hullas jälle tõusudel, aga seekord püsisin tal kannul. Vällamäel siiski suutis ta vahe sisse sõita, kuid laskumisel maksis see kätte – mees oli korraliku nipli pannud ja pühkis tolmu maha, kui mina temani jõudsin. Õnneks jäid nii mees kui ratas sõidukorda ja võistlus jätkus. Peaks mainima, et selle etapi kõige raskemad polnud mitte tõusud, vaid raputavad heinamaad ja imevad sood, mida mööda tuli samuti mütata. Valearvestuse tegin sellega, et lootsin kaasavõetud kahe pudeliga hakkama saada ja ei võtnud jootmistiimilt uut jooki – sõit venis ikkagi nii pikaks, et lõpus kippusid krambid tulema, aga õnneks tuli finish enne. Kuigi Andre oli sel päeval minust natuke üle (pidin teda ikka tagasi hoidma) ja sõitis kuskil 140-se keskmise pulsiga, siis kokkuvõttes võib rahule jääda, sest saavutasime etapil 7.koha, aeg 3:23.26 ja tõusime ka tuuri kokkuvõttes seitsmendaks. Õhtul kerge saun (millest Mestari küll loobus) ja õlu ning õigel ajal magama.

Mestari on selja taha jäetud jooki manustama

Pühapäev – viimane ja kõige pikem etapp 72 km, mille käigus külastasime ka Lätimaad. Mestari pani alguses kohe sellise purakaga minema, et mul oli tuules püsimisega raskusi. Taikki clubbersist (kes sõitis soolot ja oli meid kogu tuuri vältel saatnud) startis meist 30 sek-i hiljem ja püüdis meid ca 15 km. Siis ütlesin Kullile, et võta tempo maha ja ootame järgi. Edasi pusisime kolmekesi, kuni ühel tõusul lätlane kuskilt teisest suunast välja ilmus ja meiega liitus. Lätis, Linnamäe tõusu tipus oli tagant näha lähenemas konkurente( Raag/Pukk), mis Andrele kuskile väga sügavale hinge jäi ja mille mees etapi lõpus( viimased 3 km) niimoodi välja elas, et kruusa ja kive lendas (sain isegi ühe sellisega pihta) ja kiirus üle 60 km/h kippus tõusma. Läti poiss oli kruusal ja asfaldil päris valus ja vedas ilusti, niiet meite mehi tagant pudenes, aga seda märgates ootas ikka järgi ja sõit jätkus sõbralikus ja kõigile sobivas tempos. Andre oli vahepeal päris väsinud näoga, aga lõpus lõi eraldistardimehe veri vemmeldama ja finish tuli väga kiiresti kätte. Lõpetuseks etapi 6. aeg 3:13.07 ja kokkuvõttes seitsmendad koguajaga 8:54.27. Tagantpoolt jäi peaaegu 5min tühja maad. Arvestades seda, et konkurents aina tiheneb, siis oli eelmise aasta tulemuse kordamine hea saavutus, mida enne tuuri ei julgenud loota.
 
Tänada tahaks veel Alvarit ja tema Honda sportautot, mis meid suhtkoht turvaliselt( mõned ärevad hetked välja arvatud) Rõugesse ja tagasi Tallinna sõidutas. 

Tõnu ja Madis:
OH ja AH matkal – niisuguse nimega stardinumber anti meile Madisega võistluse staabist. Mis siis ikka, tuligi matkale asuda. Proloog oli siiski vähe tempokam kui lihtsalt matk ja radagi mitte just „matkarada“. Juba esimesel etapil tuli siiski hakata mõtlema matkatempo peale, sest piimahape oli kiire tulema. I etapi rasketel lõputõusudel oli küll järgmise päeva suhtes kahtlane tunne, kuidas küll need 1200 tõusumeetrit välja kannatab. 

Uus päev ja uus tunne ning hästivalitud tempo tegid sõidu mõnusaks ning sai ka väheke Võrumaa maalilisi vaateid nautida. Kuna tulime Rõugesse Tõnu autos, siis ei olnud võimalik eelmine õhtu otse Tallinna tagasi sõita. Seega rikkalik hommikueine hammaste taha ja stardikoridori. See päev oli raske. Mäed, imevad heinamaad, hullult lahedad tehnilised laskumised ja väiksed jõed. No kõik võimalik oli pandud ühte magusasse paketti, mida sai ca 4h ja 40min jooksul nautida. Märkasin laskumisi esimesena võttes, et kui alguses hüüdsin Tõnule teadmiseks “downhill”.. siis lõpupoole lihtsalt “downill” (ilma H-ita)… eks kopsudest oli aur läinud.

Tõnu jaoks viimane III etapp algselt hirmu ei tekitanud, sest teadupärast oli trassil palju kruusalõike ja raja profiil lihtsam, kuid siiski oli sinna ohtralt lisatõususid juurde ehitatud võrreldes eelmise aastaga. Need küll väsitasid, kuid moraali siiski alla viia ei suutnud ja positiivse tundega veereski tiim OH ja AH matkal üle finiši joone. 

Madise vaatevinklist…. kui Guido kaardi jahilt hommikul tagasi tuli, selgus, et rada on ikkagi 72km ning Läti mäed ilmselt ei hellita. Nii oligi. Suutsin kuskil Lätti sisenemise lähedal nullkiiruselt ojas õlgapidi ära käia. Püsti ajada, õlg ojas ja ratas peakohal, just kiiresti ei õnnestu.. tagant lähenes juba Porteri (ah ja oh tiim).. seega kiskus kiireks. Kuskil 500m enne PõhjaLäti Linnamäge oli gravitatsiooni anomaalia, ratas lihtsalt ei tahtnud edasi liikuda. Kivistunud pilguga vajutasin siiski Linnamäe toidupunktini ning siis sai laadida. Samas sai jälle Assega juttu rääkida, kes meid natuke alguses vedas (aitäh!) ning siis kerge jalaga minema eest vajutas. Teda enam enne kodulaagrit ei näinud ka. Kuskil 2/3 peal aitasime ka üht ausa näoga lätlast, kes oli – nagu lõpuks tuli välja – tuuri võitnud segapaari meesliige. Pühapäevaga võis rahule jääda. Ainult nendest metsmaasikatest on natuke kahju, mis söömata jäid:)

Tulemused:
7.     Andre/Kaido 8:54.27
20.   Madis/Tõnu  11:27.47

21.   Raul       9:19.48
30.   Ergo      9:38.31
49.   Alvaro  10:27.44
DNF  Asse


Fotod: