Rõuge Tuur 2013
Rõuge Tuur on nagu umbrohi – vaatamata vähesele vihmale ta muudkui närib ja närib end läbi raskuste ning ilutseb Eesti maastikurattataevas. Rõuge Tuur on nagu viimane mohikaanlane, kes on kindlal sammul ja pilgul aastate viisi preerias oma kohta otsinud…. ja leidnud.
Kaido oli üks meie vapratest sõduritest, kes kohal käis ja avab siin tagamaid, mis ja kus toimus.
Selleaastase Tour de Rõuge’l osalemise mõtte sain ühistrennist tuurivõitja Rainiga ja seejärel tuli leida sobiv paariline. Erinevate kombinatsioonide tulemusena moodustasime lõpuks tiimi koos rattamaastiku tõusva tähe Taikki Tillemanniga, kes Rakke SEC’l oli valusat minekut näidanud ja sel hooajal esmakordselt esisajas lõpetas. Ettevalmistus/kodutöö sai korralik ja taktika samuti. Eeldatavad tugevamad olid Proklubi mehed (M.Kaldvee/S.Koolmeister) ja Craft’i tiim(M.Rebane/R.Roonet) ning viimasel hetkel moodustatud X-Sport’i võistkond(T.Erikson/I.Teras) – mehed, kes eelmisel aastal sõitsid ratastega Eestist Prantsusmaale, Tour de France’le kaasa elama. Lisaks ootasime tugevat vastupanu Maximum tiimilt (A.Pukk/ A.Rünk) – selle hooaja varasemad tulemused lubasid seda.
6 km pikkusel proloogil, mis oli füüsiliselt nõudlik, kuid tehniliselt lihtne, tegime korraliku etteaste, mis andis meile 2. koha. Tervelt 0,1 sek paremus Team Craft ees, kuid pilvedesse ei tõstnud ja jäime endiselt kahe rattaga maa peale. X-Sport oli 20 sekundilise kaotusega neljas. Hea algus oli tehtud. Õhtuse stardi ootel lesisime koos Taikki ja Janekiga murul ja otsisime päikesevarju, et kuppel keema ei läheks.
Reedeõhtune etapp oli ca 32km, kuid see-eest vägagi tehniline ja põhiline sõit käis mööda järveäärset kallasrada. Saime Taikkiga hästi minema ja tehnilisele osale jõudes avastasime end soolona sõitva Sulev Lippu tagarattas olevat ja tema ees Kristjan Randma. Meie taga veel Tiimo Tõnisson Porter Racing’st. Ühel hetkel tuli selg ees vastu kiirelt alustanud Indrek Teras ja teda ootama jäänud Toomas Erikson. Jätkasime heas rütmis ja varsti nägime Risto Rooneti valugrimassides nägu – mees oli nipli pannud ja kogus ennast raja ääres. Olime tõusnud tiimide arvestuses teiseks, kuid teadsime, et sõit pole veel läbi.
Kui jõudsime järveäärselt kruusateele, kus tugev tuul ja sõit vaevaline, siis tuli tagant Team Craft ja Meelis Rebane võttis nii korraliku hoo üles, et Tiimo kukkus tagant ära. Ülejäänud punt püsis koos, aga tempo oli selline, et ega teised väga vedada ei soovinud. Lõpuosa läks samuti hooga ja lõpetasime Sulevi järel ning Craftiga samal finishisirgel. Olime tiimidest kolmandad ja teenisime 15 boonussekundit. X-Sport tiim oli seda etappi natuke alahinnanud ja Terase rattale kõvakahvli alla jäetud – kõik see kokku andis meile nende ees lisaks 4.30 edumaad. Etteruttavalt võib öelda, et järgmiseks päevaks oli tema rattal esiamort all 🙂 Emotsioon oli heast päevast nii laes, et õhtul oli raske uinuda.
Sulev räägib, kuidas täisvedrustus on ikka üle prahi sellel rajal
Laupäevane etapp on tavapäraselt raske ja rohkete tõusudega, aga olime Taikkiga valmis. Esimene grupp pani omas tempos minema ja meie õnneks jäi Sulev Lipp sealt üksi maha. Haakisime talle sappa ja hoidsime hammastega kinni. Meiega koos olid Erikson/Teras ja jällegi Tiimo. Vällamäel saime konkurentitega väikese vahe sisse ja tundus, et pääseme juba minema, aga ca 25km peal olime jälle koos. 5 km sõitsime üksmeeles ja siis läksid konkurendid eemal paistnud Team Craft’i püüdma. Meil ei olnud jõudu nendega kaasa minna ja nii jäime Sulevi seltsi. Lõpetasime etapi jälle koos ja X-Sport’le kogunes kaotust ca 2min.Selle etapi jooksul püstitasin mitu isiklikku rekordit – sain rattaseljas ülesse Taevatrepist, Vällamäest (2x) ja isegi Mõrvarist. Mõrvari Isa oli samuti tõusuna sees, aga sealt ülessaamine on ka ilma rattata raske. Peale sõitu jälle õnnelikud, et suutsime koos Suleviga lõpuni tulla ja kõik oli veel võimalik, sest olime kokkuvõttes endiselt kolmandad ja edu jälitajate ees 2.50. Ees oli 3min kaugusel Team Craft.
Viimane päev ja viitstart – kuna olime Taikkiga kaks päeva ennast ületanud ja Sulevi tempos püsinud, siis nüüd saime boonusena minna ka kolmandal päeval 7seki pärast teda rajale ja see tähendas meie jaoks ühte lisavedurit. Algustempo valis Taikki ja vedas kenasti 5km ülesmäge. Saime ennast hästi käima ja tegime kolmekesi koostööd. Pidevalt vaatasime Taikkiga seljataha, kas konkurendid juba paistavad. Läti “kartulikuhja” otsast olidki nad esimest korda näha, aga veel piisavalt kaugel, et murekortse mitte tekitada. Järgneval heinamaa ja metsalõigul, mida tuntakse vist ka Paganamaa nime all, jäin liiga kauaks ette, sest tunne oli hea ja panna oli vaja! Ca 20 km enne lõppu tundsin, et hakkab raske ja pidin paluma kaaslastel pisut tempot langetada. See polnud kerge, kui tead, et hagijad on tagant tulemas, aga midagi polnud teha. Lükkasin kõik kaasasolnud energiavarud sisse ja kannatasin edasi. Lisaks oli viimasel päeval oluliselt palavam ilm (30-33’C päikese käes) ja jooki kulus kõvasti.
Viimased tõusud – Jürihani ja Ööbikuoru – tulid väga-väga raskelt, aga ülesse neist sain ja lõpusirgele jõudmine oli suur kergendus. Kui olime Taikkiga kolmandatena lõpujoone ületanud, siis varsti olid kohal ka konkurendid – edumaa oli sulanud 1.20 peale, aga see polnud enam tähtis. Pärast tulid Toomas ja Indrek meiega rääkima ka, mis oli omamoodi kompliment meie heale sõidule 🙂
Olime Taikkiga ülirahul kogu nädalavahetusega ja peale autasustamist saime Janeki vanemate juures Võrus veel sauna ning head-paremat kõhutäiteks ka. Erilised tänud Ivarile ja Ivole sellise toreda võistluse eest! Tugev käepigistus ja tänuvõlg Sulev Lipule, kes meid kolm päeva innustas ja aitas ning tiimikaaslasele Taikkile, kellega koostöö ja klapp oli suurepärane! Kordaläinud nädalavahetus heas seltskonnas!