Saku100 2017
Kõige väärikam kevadekuulutaja Saku100 ultramaraton by Porter Racing toimus sel hooajal mai kuu esimesel laupäeval. Nagu viimastele aastatele kohane, siis olid stardikohad läbi müüdud ning seega päris igaüht starti ei lastud. Kuna seitsme päevaga on ilm paranenud, siis oli märgata ka suurenenud kohaolekut meie klubiliigete seas. Kuidas neil läks, loe juba edasi.
Raino:
Järjekordne (9!) Sada Sakus sai tehtud. Poole pealt pole seni maha tulnud ja polnud ka sel aastal sellist mõtet peas. Professori pagunid lubasid 5 min enne starti rahulikult kohale veereda ja koridori eestpoolt siseneda.
Sõit on ikka raske! Kohalikest kõige raskem. Nii mõtlemisele kui kehale. Kuiv ilm ja päike muidugi tegi asja natuke lõbusamaks.
Kuna kindel plaani oli lõpuni teha, siis kohe algusest väga peale ei keeranud. Mööda tuhises järjest fätte ja effesse. Juba hakkasin ka enda otsuses kahtlema – kahe amordiga 9-aastane epic jäi ju garaaži nagisse. Juurikaid ja pokusid oleks küll sellega parem sõita.
Peale rahulikku algust selgus, et mootoriks on seekord kindlalt diisel. Pöördeid peale keerata ei õnnestunud enam kuidagi, ringid kulgesidki umbes 140-ga. Särtsu lisandus alles neljandale ringile minnes kui selgus, et stammkonkurent Raul Kaldre ei tõmmanudki oma uue FS-ga täpiks, vaid paistab puhvetis. Motivatsiooni lisandus kohe korralikult.
Terve viies ring kulus Rauli püüdmisele. Kätte sain. Viimase ringiga olen ise kõige rohkem rahul. Väike seljavalu kadus ära, lihapallid puhvetist lisasid värskust ja nüüd juba tagant lähenev Raul sundis peal hoidma. Pöörded sai jälle kenasti üles, kahjuks eestpoolt enam kedagi kätte ei saanud.
Bruno ja Raul on tippvormis, mul polnud lootustki. Imelikul kombel oli boks CCRM rahvast viimastel ringidel tihkelt täis ja kõigil juba riided vahetatud ning suunurgad rasvased 🙂
Porterile järjekordsed tänud. Kvaliteetne rada ja super teenindus boksis. 6 ringiga lahendus meeldib rohkem, hääletaks selle poolt.
Mihkel:
Parklas riietudes vaatasin oma kaasa võetud garderoobi ja mõtlesin, et fakit, lähen lühikestes peale. Äkki see ongi selle hooaja kõige soojem päev. See oli tagantjärele hea otsus. Mingil seletamatul põhjusel startisin esireast ning esimesel sirgel oli paras deja-vu aastaga 2014 kui sõitsin Neemela ja Tiimo tuules.
Esimesel singlil hakkas Neemela endale kohaselt metsikult raske rauaga tempot tõstma ja mu Garmini pealt vaatas vastu asjaolu, et süda lööb 177 bpm. Tundsin, et tikud põlevad heleda leegiga, aga jalga ei saanud ka sirgeks lasta, sest minu tuules olevad Grünberg, Sander, Reiska ja Epner ei oleks väga hästi suhtunud sellesse. Suurema tee peale jõudes lasingi kiirematel minna ja läksin edasi oma tempoga.
Metsas suure lagendiku peal nägin, et mind jälitab Porteri duo Asko eestvedamisel ning Ennok koos suurema pundiga. Asko saigi minust varsti mööda kui mul kett korra maha tuli. Siis oli deja-vu hetk aastast 2015 kui Asko taga sõitsin pikalt.
Rada sai selgeks, mulle meeldis värskel raiesmikul vallatud kurvid ning kõik sileda põhjaga singlid, üldse ei meeldinud eelviimane singel, mis oli mudane ning ratas ei veerenud. Mitte, et ratas kuskil mujal üldse veeres. Rock garden oli ka muhe.
Järgmine deja-vu hetk oli kui piraat Lasse sappa haakis teise ringi alguses, proovsin mitte end häirida lasta sellest ja Askoga koos edasi sõita. Kuskil heinamaa sirgel läks Viira jubeda kohina saatel mööda oma fattyga niimoodi, et maltsa lendas igas ilmakaares. Varsti oli ta eest kadunud ka. Ringi lõpus võtsin uue pudeli ja panin käikaril siduri peale.
Kolmanda ringi alguses oli selline tunne, et oot misasja, finiš on nii kaugel, aga tunne pole üldse hea. Asi hakkaski hapuks kiskuma. Vasaku jala säär oli täiesti kange ja paremaks ei läinud asi, soovitud pulssi ei suutnud ka hoida enam.
Tegin sel ringil ka ühe möödasõidu kui möödusin metsas kulgevast Grünbergist, kes vaid mainis „Et nii ongi“. Varsti möödus minust Taikki, veidi hiljem Maidla, Ennok ja Elling, kes tundis muret kas mul droon on kaasas. Sel hetkel ma olin mingi 10. kohal juba. Kui ma olen mitu aastat lõpetanud 6. ja 4. koha peal, siis 10.koht ei ole see mille pärast end veel 3 tundi piinata ja tegin lõpliku otsuse, et piirdun 50km.
Muljusin selle rõveda mudase singli lõpuni ning veeresin finišini ära. Finišis sain Taikkilt nukid, et olen normaalne mees ning välja logisin. Pärast tulemusi vaadates oli selge, et seekord õnneks mingeid „olekseid“ ka poleks olnud.
Alvaro:
Rattavõistlus, mis on välja müüdud, on suur haruldus Eestis. Mütsid maha korraldajate ees!
Ettevalmistus selleks sõiduks oli suht kesine, seega 100km plaan oli ka sel aastal kahjuks välistatud. Selle asemel võtsin kavasse proovida teha negative-split maratoni ehk siis viimasel ringil väsimise asemel hoopis peale keerata. Sellele aitas kõvasti kaasa suur rahvamass, mis paratamatult ei saanud ära mahtuda esimesele singlile ja ning sealt sain kohe esimesel ringil parajad ootesekundid, mida järgmistel ringidel tasa teha.
Sõidu meeldejäävaim osa langes esimesele ringile, kus oli võimalus sattuda samasse sektorisse legendide legendi Ailar ‘Kirsa’ Kiristajaga. Ilmselt oli mees tegemas SEN2 klassi lävele jõudes kõva tagasitulekut arvutiekraani tagant võistlusradadele. 10 aastaga pole aga suurt midagi muutunud. Küll sai kriitikat tema enda koostatud treeningplaan, mis oli vaid maanteekilomeetreid sisaldanud.
Vatti anti ka sellele jämedale palginotile rongi lõpuosas, kuhu ta jäi esihammaka peal kinni ning sooritas perfektseid balletinumbreid. Ilmselt küpses siis ka otsus võtta lõpuks süütus milleltki suuremalt, kui 26” rehvilt, sest ilmselgelt sellega sealt palgist üle ei roninud. Kõigele sellele oli saateks üks legendaarne nõukaaja multikas (kae, isegi tuubis olemas), sest iga vähegi ärevam element tekitas metsas elevaid kilkeid ning ahhetusi.
Nagu tavaks, läks alates teisest ringist asi suht hõredaks. Negative splitis püsimise osas polnud ka infot, sest unustasin ringiaja kinni lüüa. Kolmandal keerasin siis nö race mode’i peale ja vaatasin, et keegi tagant järgi ei jõuaks. Ei jõudnud. Tulemustest selgus, et viimane ring läks küll täkkesse, aga esimene sai ikkagi natuke liiga kiire. Kolm ringi 2 minuti sees oli siiski OK ja võis selleaastase S100 projekti lõpetatuks lugeda.
Lõunalauas tekkis paratamatult küsimus, et miks maksta sama raha Olümpia restoranile, kui on võimalus sellises buffees einestada, nagu finišis kaetud oli. Mind suunati vaikselt hea-parema kraami juurest ikka ja jälle supikööki, et ikka veel rajal olijatele ka midagi jääks. Aegajalt pressisin end jälle esiritta, et mõni parem pala haarata. No vaieldamatult parim toitlustus, mis ühelgi üritusel olen näinud!
Ahto:
Kui neljapäeval Ennoki ja Kriisaga rada luuramias käisime, siis ootasime dr.Holdeni kirjutatud õudukat. Õnneks nii hull ei olnud pigem “same old” + natuke põrkav-juurika singlit juurde keevitatud.
Pärast möödunud nädalavahetuse Kuusalu ellujäämuskursust ei saanud Sakus ilma üle nuriseda. Porteri omad teavad täpselt kuhu, kellele ja kui palju on vaja “meelehead” anda, et selline ilm saada 🙂
Stardikoridoris sättisin end Bruno kõrvale kes oli end eelmise ndlavahhi tuules veidi üle pakkinud. Õnneks lendasid varrukad maha ja mees settis end RACE MODE asendisse! Porteri Go-Go tüdrukute stardisoojenduse saatel tegime paar chit-chätti Suisaluga ja START!
Algas tavapärane esimese ringi pusimine. Kiire-aeglane-kiire-kiire-stopp-ohpekki ummik… Kui sõidetud oli u.30min pidin tõdema fakti, et ei liigu nii nagu sooviks. Võimalusel andsin kiirematele teed ja edasi toimetasin omas mullis. Tuttavaid nägusid läks paremalt ja vasakult. Kaschan vuhises mööda nagu sinine nool. Korra proovisn järg minna, aga EI täna pole see minu tempo. Loksusin edasi lootuses, et äkki läheb enekas paremaks.
Teise ringi keskel saabus arusaam, et kui samamoodi jätkub, siis täna jääb see sõit õige lühikeseks. Ainsal ja väga nunnul rockgardenil ikaldusin. Eelviimasel singlil mis oli üks uutest lõikudest suutsin küllili visata. Korras olukord ja nägu kurja häbi täis. Ringi lõpusirgele jõudes surusin porisedes batooni põske ja proovisn mõelda veidi helgemaid mõtteid.
Kolmas ring läks ilma eksessideta kuni selg ees tuli vastu Ailar Kiristaja kelle tagarehv tühjenes. Kuna ma elusõitu ei teinud, siis otsustasin Ailari rehvirõhuga pusima jääda. Kahjuks selgus, et minu tööriistad ei ole töökorras. Õnneks tuli rajalt veel abi ja mees sai lõpuks liikuma.
Kolmanda ringi viimasel sirgel sain aru, et mahatulek on tark otsus. Ei saanud haamrit. Ei olnud koomas. Ei olnud kuskilt katki. Ratas toimis. Rada oli sõidetav. TP ja korraldus suurepärane. Võistluse meeleolu ja ilm supper. See oli minu neljas S100 ja nii väikese kilomtraažiga 51km pole enne maha tulnud. Kas ma lähen veel sellele üritusele? JAH! Ja kasuks tuleks FS 🙂
Pean tõdema, et hooaja algus on alanud lippadi-loppadi, aga kõige olulisem on see, et jätkuvalt on #sihtsilmeees
100km
1.Sander Saar 5:19,47
…
17. Raul Talumaa 6:03,04
18. Bruno Tamm 6:03,49
…
29. Raino Einroos 6:21,08
83,335km
106. Janek Maidla
66,67km
114. Tarmo Ennok
50,0km
152. Taikki Tillemann
153. Mihkel Laine
…
155. Alvar Suisalu
…
160. Ahto Kruusmann