Sõitjad, kes me kunagi oleme olnud – Alvaro
Järgnevaga proovime elu sisse lükata järjele meie pildigaleriist “Sõitjad, kes me kunagi oleme olnud“. Seekord vürtsitatuna jutuga! Otsa teeb lahti Alvaro, kelle rattaminevik ulatub tundmatusse 20. sajandisse. Kirja sai pandud mõned eredamad mälestused ja nopped sellest, mis toimus maastikurattaspordis tsainikute tasemel aastatuhande vahetusel.
Aasta siis oli 1996. Massa käis esimese eestlasena ära Olümpiamängudel. Kõik, mis ma temast teadsin, oli ratas, millega ta sõitis. See oli lagi. See oli Scott. Sinist värvi ja maksis 65 000 krooni. Seda oli päris palju, kohe väga palju. Ja see oli süsinikust – müstiline sõna, mis tundus täiesti ulmena. Kellelgi teisel ju ei olnud sellist ratast.
Selline ta välja nägi
Minul oli sel ajal isalt pärandatud ratas Turist. Lisaks oli ühel klassivennal sugulane nimega Priit Salumäe (hetkel tuntud kui Norman Salumäe isa). Tema oli peaaegu lagi, sest ta sõitis ka Scottiga, millel oli STX-RC käiguvahetus ja amort ning maksis 20 000 krooni. Midagi, millest unistadagi ei osanud. Kuna ta kõrval majas elas, siis võtsin julgusenatukese kokku ja tegin juttu. Varsti sain võimaluse temaga juba koos sõitma minna. Vau!!! Ja veel Harku metsa – mina Turistiga ja Priit oma lagi-rattaga. Tuhateedel lõbustas ta ennast sellega, et kruttis pidevalt tempot ja vaatas, millal ma tagant ära kukun. See valupiir oli seal kuskil 32 km/h juures. Ise oli rahul, sest tema oli ju kunn! Kui koju tagasi jõudsin, siis iga jumala kord pidin kõveraks sõidetud pöidasid sirgeks kangutama ning vaatama, et taga ikka neljas käik ka sisse läheks. Raami pealt vahetus ju 🙂
Järgmiseks aastaks sain juba kokku 4000 krooni ning avanes võimalus soetada Priidu jaoks “piisav” vastane – KHS ratas Cro-Mo raami ja Alivio vahetusega. Oi kus ma nüüd sain kuuma anda! Varsti lõppes selle ratta ajalugu õnnetult ühe taksoga põkkumisel, aga päris esimene võistlus oli juba käega katsuda.
Viktoriin – kes mäletab, mis nime kandis maastikurattasari, mida tol ajal peeti? Ei, see ei olnud Maximus Cup. Ka mitte Mynthon Cup! Siin hooaja 1998 kokkuvõte sellest sarjast! ETV Cup 1998 Vaata hoolega neid nimesid, mõned ikka on tuttavad ka!
Mida värki? Karksi Õlletehase sinine maika? Jah, see on pilt elu kõige esimeselt võistluselt. Valga Jaanikese krossirada. Rööpad, muld ja “röögatud” tõusud. Mis asi see sinna ajendas minema, ei teagi. Aga kolme uksega Sierrasse sai pressitud 4 inimest ja 2 ratast ning koos oma naabritüdruku Sinne Sõmmeriga sai see teekond ette võetud. Sain ringiga, sain. Sinne sai veel rohkemaga, aga see ei pühkinud ära seda piiritut rõõmu peale finishijoone ületamist. Tagantjärgi selgus, et tolle sõiduga pandi alus Karksi-Nuia Rattaklubi sünnile, mis kümne aasta jooksul päris hästi pildil oli.
Järgmiseks keerasin juba amordi alla ning klipid külge. Tartu Maraton oli küll juba tol aastal sõidetud, kuid kalendris olid mingid müstilised sügiskrossid veel ees. Vaja ju amorti testida ja sõidukingadega püsti püsima õppida. Vooremäe oli see koht, kus see kõik toimuma sai. Stardijoonel oli meid kokku pandud M16 klassiga. Nende hulgas üks piimahabemega blond tegelane. Ta sai küll veel kõvemate käest lakki (tol ajal valitses keegi müstiline Pavel Tandashvili Narva Energiast), kuid meelde jäi ta selle pärast, et võttis otse stardijoonel londi välja ja ajas asja ära. Vot see oli tegija! Ahjaa, tema nimi oli Caspar Austa! Protokolli huvides ma lõpetasin seal vaid esimese ringi, sest olles ränkadel tõusudel viis korda samblasse kukkunud on lukustuvate pedaalidega, oli aeg tunnistada, et vaja on veel vähe harjutada.
Kas tunnete ära tüdruku pildil, kes sellise kipaka asendiga mäkke rühib?
Vaikselt hakkasin piiluma maanteeratta poole. Hawaii Expressis oli sajandivahetusel tööl müügimees nimega Oliver Johanson. Kes teda veel ei tunne, siis taustaks vast niipalju, et ta oli valmis ka kadunud vanaema müügitehinguks vormistama, kui vaja 🙂 Tõeline müügikunn! Sain siis temalt teada, et Gianti mudel, kus ees on kolm hammakat, on täpselt paras Eesti tingimustesse. Ja et ratas 10,4 kilo kaalub, pole ka väga hull. Tehtud! Lendasin siis järgmisel aastal kohe Tartu Rattaralli lühikesele distantsile peale. Tol hetkel ei osanud midagi arvata oma 10. kohast, aga nüüd on küll huvitav lugeda, milliste tegelastega tol päeval sai koos rallitatud. Muideks siis oli veel põnev boonus-võistlus – millal pikal distantsil jõuab kohale esimene baik. Tihe heitlus käis peagrupis Ruve Meringo ja Neno Sõmmeri vahel, kes pretendeerisid kohtadele 70 kandis. Tänapäeval enam sellist kangelastegu ei näe.
Mis aasta protokoll see täpselt on, jäi endalegi mõistatuseks
Tõelistele nostalgiahuvilistele veel meenutusi velo.clubbers.ee foorumi eelkäijast ee.hobi.velo uudisgrupist, kui tooni andsid vaid mõned üksikud mölalõuad ja arvamusliidrid eesotsas Tarmo Tarlapi, Urmas Lepiku, Priit Grünbergi ja Tarmo Talvikuga.
29 tolliste jooksude teema aastal 2001. Ekspertvastuse annab Tarmo Talvik….
Isegi nyyd, kus olen kogu threadi lugenud, siis vastan, on plaanis suurem
riist hankida kyll 😛
no deposit online casino mobile
trc
gt; gt; “Herki Helves” wrote in message
gt; gt; gt; Niisiis, kas mõni plaanib omale suuremat riista ka soetada?
gt; gt; gt; http://www.fisherbikes.com/
Herki vihjab I Mulgi Rattamaratoni võimalikule sünnile….
I Mulgi Rattamaraton.
gt; Korraldajaks on märgitud Viljandi Rattaklubi.
Sain tuttavatelt teadust, et isandad Puu ja Loit siin orgunnivad jah
midagi. Tegelikult on kõik alles algatuse tasandil – nii klubi kui ka
maratonirada.
Herki
Priit Salumäe hõikab välja juba unustuste hõlma vajunud raju ürituse…..
Jalgrattal polaarjoonele!
3. jaanuaril 2001 stardib Helsingist kuueliikmeline grupp Eesti ja Läti rattureid, et jõuda nädalaga polaarjoonele.
Retke kogukilometraaž on 900km, päevas läbitakse keskmiselt 150km.
Ürituse eesmärgiks on testida Classic rattamargi vastupidavust põhjamaises kliimas. Sõiduvahendid ei ole mitte ülikallid spetsiaalrattad, vaid tavalised, seeriatootmises olevad 2500 – 3500 kroonised Classic jalgrattad.
Toimusid selline müstiline sari nagu Cignol Rattaneljapäevakud. Urmas Lepik tahtis Stromkale (jah, Stroomi randa!!!) kihutama minna….
Kuskohal seal stromkal kogunemine on? Rannahoone juurde ja sealt
vasakule? Seal vist on mingid rajad.
Siiani kõige rohkem infi Cignoli kohta on sport.extreme.ee peal (väga
pooleli lehekülg).
Vaieldamatu arvamusliider Full Suspensioni osas oli aastal 2001 Arbo Rae. Kerged rõõmunoodid hinges, postitasin peale järjekordset ühistreeningut ise sellise inetu Kuldvillaku küsimuse……..
Kuid oh imet, see oli veel pisiasi. Kui juba tunnijagu mütatud sai, selgus aga huvitav tõsiasi, et üks meie hulgast on endal raami puruks sõitnud.
No joke – sain ise käega katsuda ja oli pooleks mis pooleks.
Ja nüüd siis Kuldvillaku küsimus, mängijad, tehke oma panused – milline ratas siis andis sellele valule järele?
1. Oli see üks kolmest Specializedist (kõik alu raamid, jõle haprad)
2. Oli see Scotti carbon raam (vana Kodaniporgi ratas, kindlasti palju vatti saanud ennem)
3. Oli see Gary Fisheri Sugar 2 Full Suspension (selle peale küll ei panustaks…)
4. Oli see üks terasraamidega Konadest (ongi juba vanad teised…)
5. Oli see Trek Alpha Aluminium (liiga uus, polnud sisse sõidetud veel….) või veel mõni teine hardtail?
Kõik foorumi korüfeed võtsid tuld Ruve Meringost ja tema sponsorlepingust……
Rademari all sõidab hetkel üks mees – erki kukk. eilne sportklassi 2. koht.
mees töötab ise rademari pärnu poes mehhaanikuna ja info puudub mis alusel
ja kas üldse sponsoreeritakse.
tarmo (Tarlap)
gt; Priit (Salumäe)