CC Rota Mobilis

Kuna juuni kuus oli ees ootamas 2 nädalane puhkus ning ka papsil sattus puhkus samasse aega, sai otsustatud, et ei viitsi siin Eestimaa radadel tiirutada ning võiks kuhugi välismaale reisi ette võtta, vaadatud sai Šotimaad, Austriat, Norrat, Itaaliat ja Tsehhit kuid lõpuks läksime ikkagi seda teed, et valisime kõige eksootilisema riigi Soome! 🙂
Põhjus oli tegelikult lihtne, esiteks tähendas see vähe autoga sõitmist mis = rohkem rattaga sõitmist, internetist kergelt kättesaadav info erinevate radade kohta ning fakt, et selline naaberriik nagu Soome on siiani veel täiesti avastamata. Plaanis oli 1 päev ringelda Helsinki ümbruses ja seejärel edasi põhja poole liikuda, tehes vahepeal ka ühe XCO võistluse.
Hommikuses Viking Line rootsi lauas sai kõhud heast ja paremast korralikult triiki pugitud ning sadamast otse esimesele rajale mindud, mis asus sadamast kõigest 5km kaugusel, erilise lootusi ei hakanud tekitama, sest mis seal otse keset linna ikka huvitavat olla saab, kuid rada oli tõeliselt vinge ja kohati vägagi tehniline ning väga palju tõuse ja languseid! Kindlasti soovitaksin sinna minna kõigil kellel koos rattaga Soome asja on!

Imelikul kombel aga oli mul peale 3h rahuliku tempoga sõitu päeva esimesel rajal jõud täiesti raugenud ja ka kergelt paha olla ning otsustasime edasi liikuda Valkeakoski suunas, kus papsil korter on, teepeal sai veel igaksjuhuks päeva teises Rootsi lauas ennast korralikult täis pugitud, et ehk on lihtsalt energiat vähevõitu! Kuid tuli välja, et olin vist kusagilt toidumürgituse sarnase asja hankinud ning edasine päev möödus korralikult piineldes nii külmakrampides, higistades kui ka WC-potti kallistades, reis oli saanud paljulubava alguse!

Õnneks oli järgmise päeva hommikul peale maotühjendust täiesti inimlik olla ning sai otsustatud siiski sõitma minna,et vaadata kuidas tunne on! Esimeseks rajaks valisime raja kus toimus ka  Hyvinkää XCO võistlus, kuid see rada osutus kahjuks tõeliseks pettumuseks, oli tegemist Team rattapood cupi sarnase rajaga, mis tiirutas lihtsalt kusagil pargis ning sekka oli üks laskumine pandud, sealt sai edasi suundutud Rajanmäkile, kus oli toimunud 34km ringil maraton – see rada valmistas jällegi tõelise üllatuse,kuid seekord positiivse, sest ootasin maratoni rajalt midagi sarnast nagu meil maratonidel kohtab, kuid kohati olid rajal selliseid lõigud, mida ei näe meil ka XCO võistlustel ning lisaks kõigele veel ilus loodus ja mõnusalt ronimist!

Kolmanda päeva alguses sai mindud tegema rajaluuret, sest järgmine päev oli toimumas Korkeakangas XCO, kuhu pidid kohale tulema ka Soome kohalikud ässad. Olen seal rajal ka eelneval aastal korra sõitnud, sest tegemist on mu papsi koduküla rajaga, tegemist on ehtsa XCO maailmakarika sarja sarnase rajaga, kus esmalt sõtkud suusamäe tippu, seejäärel kiirelt mööda väga tehnilist teed pidi alla ning niimoodi ühe ringi jooksul 3 korda.

Tegemist on vist kõige lahedama rajaga kus ma kunagi sõitnud olen ning ka Soomlased ise ütlevad,et tegemist on parima rajaga Soomes!
(Samal rajal toimusid ka 2017 Soome meistrivõistlused XCO-s ).

Võistluspäeval oli tunne üllatavalt hea ning kuna Eliidi klassi sõitma ei lubatud, sai asutud starti Harrastaja klassi, ning see tähendas startimist viimasest reast. Teadsin, et esimese tõusu lõpuks peab enne laskumist üritama ennast võimalikult ette otsa trügida, sest eestpoolt startisid isegi lapsed ja naised.
Õnneks sai üsna piiri peal sõites sõidetud ennast tõusu lõpuks lausa top10 sekka.

Kahjuks olin selle kiire algusega endale väheke liiga teinud ning päris esiotsa tempoga liikuda ei jaksanud, kuid üllataval kombel nägin enda ümber veel paari soome ässa, keda ma lausa nimepidi teadsin, endale üllatuseks olin ma tõusude peal neist isegi kiirem ning väga hea meel oli ka selle üle, et kohalikel ka tehnilistel laskumistel järgi püsisin ja isegi kiirem olin, kuigi Ismo Saarinen andis oma koduküla ühel tehnilisel laskumisel igal ringil niimoodi kuuma, et see võttis lausa isegi tuju ära, sest pean ennast muidu laskumistel üsna osavaks 🙂

Ei tahtnud laskumistel ka väga palju üle oma mugavusepiiri minna ning õnneks püüdsin järgneval tõusul paari sekundilise vahe alati kinni. Tulemuseks oli kindel Harrastaja klassi esikoht ning jäin finishisse papsi lõpetamist ootama.

Vahepeal silmasin ka vilkuritega kiirabi autot rajale tulemas, mõeldes veel ise, et tahaks juba papsile öelda, et keegi on vist kusagil hea käna pannud, et isegi kiirabi kohale kutsutud! Kui järsku keegi mulle karjus,et “Raiko!Raiko!” , kergelt muigel näoga läksin uurima, et mida mulle karjutakse ( ilmselt tahavad mu vägevat sooritust kommenteerida ) , kuid tuli hoopis välja, et see õnnelik kellele kiirabi auto kutsuti oli hoopis mu isa, kes oli ühel laskumisel oma randmeluu ära murdnud! Kiirelt transporditi ta küla haiglasse, kus selgus,et käsi vajab ka operatsiooni mis järel ta toimetati edasi Tampere haiglasse, kus 2 päeva hiljem paigaldati randmesse plaat ning 13 kruvi!

Kukkumises olid muidugi süüdi olnud fotograafid, kes sundisid laskumistel “ässa” panema ning mina kes rajaluuret tehes osutas trajektoorile, kust muidu on aeglane minna, aga hüppega oleks kõige kiirem minna, muidugi otsustas ta siis võistluste ajal just seda trajektoori võtta ning ikka hüppega! Seda kas hoog oli selle trajektoori jaoks liiga väike või liiga aeglane pole siiani kindel 🙂

Edasi oli plaan liikuda Jyväskyla ja seejärel Tahkosse, kus ka maja kinni oli pandud ning sealt liikuda edasi põhja poole, kuid üksi ei näinud erilist mõtet nii kaugele sõita ning need plaanid said kahjuks tühistatud.

Sõitsin siis hoopis allesjäänud päevad veel Valkeakoski ümbruses erinevaid radu ning tutvusin linnaga, tuleb tõdeda, et kadedaks teeb kui ühes väikeses külas on nii palju erinevaid radu kus sõita!

 

Eelviimasel päeval otsustasin, et lähen sõidan korra veel kusagil kodukülast kaugemal ka ning läksin sõitma Tampere külje alla Pirkka MTB rajale, kus oli 2016 (2017?) toimunud ka Soome XCM meistrikad.

Tegemist oli väga vahelduva rajaga, oli natuke suusaradu, kiireid singleid, aeglast kivide vahel nikerdamist ning kõvasti rõveldalt järske tõuse! 30km ringi peale oli ca 800m tõuse ning võistluste ajal sõideti 2 ringi, ise poleks viitsinud veel teist ringi küll tegema hakata, sest 1 ringi peale kulus mul juba üle 2h sõitu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et reis algas tänu toidumürgitusele juba halva maiguga ning ka lõpp ei olnud kõige ilusam ning kahju on, et põhja poole sõitma ei jõudnud, kuid ka need rajad kus käidud sai, olid väga lahedad ning kes mõtleb kuhu järgmine MTB tripp ette võtta, siis kindlasti ei tasuks Soomet kohe maha kriipsutada, juurikaid, kive, singleid ning tõuse leidub ka siin kordades rohkem kui Eestis, ning boonusena on enamus rajad väga kõva pinnaga, ehk veeremine on isegi ülesmäge hea!

9 sõidupäevaga ca 20h, 266km ja 4500m tõusu, max speed 58km/h!