CC Rota Mobilis

Projekt Tahko 2011 sai planeeritud klubi kalendrisse varakult. Ootamatult laekus sooviavaldusi pea kõigilt liikmetelt. Isegi Andrus ‘President’ Kikkas pidas sobivaks oma 200km treeningkilometraazhi pealt tulla 60 km distantsile lahingut andma. Kogu krempel pakiti autodesse ning neljapäeva hommikuse laevaga Soome poole jugama. Plaan oli teha samal õhtul korralik treening, siis korralik taastumine ja siis reedel veel vähe peale.

Elamistingimused olid klubi staatusele vastavad. Kaheksakohalised putkad sai võetud kõrvuti, et elavdada klubilist ühtekuuluvustunnet. Halvaks üllatuseks osutus see, et ka öösel ei langenud temperatuur alla 25 kraadi. Teise korruse magalas tõusis õhuvahetuse puudumise tagajärjel palavus 30 kraadini. Lisame sinna hordidena meile suvitama kolinud rahutud sääsed, oli tulemuseks hommikused läbivettinud linad ja “rõõmsad puhanud näod”. See sundis teiseks ööks otsima alternatiivseid lahendusi.

Peanupuni kinnitõmmatud lukuga magamiskotiga Rain ja
sääsetõrjevahendiga täis pritsitud lauaga varustatud magala terrassil

Termomeeter varjus ei eksi….

Tühi kott ei seisa ju püsti ütleb vanarahva tarkus. Söögitegemise jaoks sai varutud tublisti moona kohalikest hulgiladudest ning see kuidagi autodesse pakitud. Köögis asusid toimetama Eesti tasemel oma ala tippkokad eesotsas Gröönimaa lagendikel praktiseerimas käinud Raini, kohaliku Kiili lasteaia menüü eest vastutava Brüno ning kõige selle toimkonna ülemana vaieldamatu staarkokk bikiinides Ethel ‘Kes-Siis-Ansipit-Ei-Teaks’ Ansipiga. Valminud road olid nii maitsvad ja originaalsed ning nagu kokakunstile kohane, pidi ka kokk ise proovima, mis tal sealt potist välja tuli.

Bruno isukalt testimas Pasta di Mare’t trühvli kastmega

Kuigi ujumiseks meie putka lähedal randa polnud, ei heidutanud see elus karastunud virulasi. Murdsime läbi “Yksityisalue”, “Rajavyöhyke” ja “Ammutaan kuoliaaksi, jos tästä kuljet” siltidest kellegi isiklikule paadikaile ning võtsime Soome suvest viimast. Parimatel päevadel käis mõni mees seal ujumas vist viis korda.

Pilt on tehtud kell 00:30!

Klubi põhirattamark oli seekord Kona. Teatavasti saavad selle rattaga sõitnud ilma konkursita tööle Balti Laevaremonditehasesse, kuna keevitusoskused on neil kõigil väga head seoses raamide pideva purunemise ja parandamisega. Palka saab ka topelt võrreldes Ukraina 25 aastase kogemusega keevitajatega. Anti oli endale värskelt Tahko jaoks soetanud Kona tippmudeli Muni-Mula-Hei-Hei-Eh-eh, kuid oli ajapuudusel selle üle keevitamata jätnud. See maksis rajal topelt kätte. Kõigepealt andis otsad 2,66 kg kaalunud esijooks. Mannavahtu pritsis paremale ja vasakule, kui Anti tagumise ratta peal Kinahmi 2 laskumisel kuuma andis. Rattamargi usaldusväärsuse kinnitamiseks istus ta 16km enne lõppu veel ka oma tutika sadulaposti ribadeks. Aga ei mingit katkestamist – sadul pihku ja finishi poole! Ja nagu protokoll kinnitab, sai särk püksi topitud nii mõnelgi tegijal. Tehke järgi või makske kinni.

120 kilomeetrile suundusid kolm vaprat – Rain, Raino ja Bruno. Kõige valusamalt nõelas stardist Bruno, kes sai tiivustust esirea stardikohast. Lastesõidul startinud Andre sai vaevalt ta eest plehku, aga Rain ja Alvaro pidid kaugel tagapool Brunni tolmu neelama. Edasi loksusid asjad paika ja tõusudel Brunn taltus. Kõige huvitavamaks osutus Raini teekond. Multi-sportlase jooksuoskused olid tõsiselt abiks, kui kummi parandamiseks tuli teha kilomeetrine jalgsimatk teeninduspunkti ning siis veel kirsiks tordil El-Grande tipust 3km alla finishisse. Mitteametlikel andmetel suutis Rain sealt ka jalgsi välja pigistada suurema maksimumkiiruse, kui mõni kaasvõistleja. Bruno ‘Suurtükikuul’ Tamme 62,9 km/h, mida ta kõigile kaasvõistlejatele veel rajal olles tuututas, jäi napilt löömatuks.

Rain hoogsalt finishijoonele lähenemas

Alvaro oli see mees, kes liigselt usaldas Tahko MTB nimesponsori Specializedi tehnikat ning arvas, et seal ise kõik paika loksub. Ligi 350 pealise põhistardi esijoonele asunud karvajalg avastas loetud minutid enne pauku, et esimene ketas käib piduriklotsidele NATUKE vastu. Kiire asjatoimetus ja tundus, et nüüd on korras. Oh seda lõbu, kui liikuma pääsedes selgus, et nüüd käib ketas KORRALIKULT vastu. Lärm oli kõrvulukustav. Liidrite seast suundusid ärevad pilgud tahapoole. Üks kõrval sõitev soomlane küsis: “Onko sulla sähköpyörä?!“. Tuli teha erakorraline hoolduspaus suusaradadel, kus kiirus lõpuks alla 40 km/h langes ja sai ilma suurema ajakaotuseta toimetada.

Alvaro kena fasong peale kiivri eemaldamist

Kogu sportliku soorituse tagamiseks paiskasime rajale ka oma jootetiimi. Varustatuna kolme kastitäie õllega andis Pille, Pille ja Kaido kuuma Presidendipoja Volvoga. Kuigi 2/3 nendest polnud kunagi varem joogipudelitki käes hoidnud rääkimata selle valduse üleandmisest 42 km/h liikuvale ratturile, said nad selle ülesandega hakkama fantastiliselt hästi. Need paar liitrit regulaarselt pähe kallatud jääkülma vett päästsid nii mõnegi mehe Kalevipoja maratoni laadsest kärssamisest. Nende panus meie liidrite õnnestunud sõitu oli hindamatu!

Klubiga integreerus taaskord ka väsimatu huumorihammas ning perfektsionist Lasse ‘Andre-Sumpsi-Stabilisaator’ Nõlvik, kes läks rajale kindla eesmärgiga olla finishiprotokollis eespool Massast. Sportlikud eesmärgid küll kahjuks ei täitunud, kuid see-eest sai Lasse nüüd väga auväärsesse neli korda panni võitnute klubisse. Seda hinnatakse rattamaailmas hetkel kõrgemalt, kui neli korda Tour De France võitnute klubi. Hoiame pöialt, et Lasse suudab ka Lance’ile lõpuks järgi jõuda!

Lasse ‘Jälle-Võitsin-Ma-Panni’ Nõlvik

Lassele sai osaks Presidendiproua enda kallistus!

Kuna meie kallid konkurendid smurfiklubist pidasid seda võistlust liiga raskeks, siis ainasana oli suuremate jõududega liikvel omadest Jõelähtme Singel. Teisipäevast alates seal saunanud, higistanud ja vägijooke manustanud kaader oli võistluse toimumise päevaks ilmselgelt vindi üle keeranud. Esimene pääsuke rajalt laekus Meelis ‘Flash’ Välgu isikus, kes nägi suht räsitud välja. Peale filmilindi tagasikerimist selgus, et ta on ikka üle igasuguste ootuste hea tervise juures. El-Grandelt laskumisel oli finishijoon juba silme ees, kui teekonna peatas tiivad saanud klubikaaslase joogipudel, mis esijooksu ja kahvli vahele kiilus. Linnakiirusel õppis lendama ka Mell ise. Õnneks suutis kümne minutiga toibuda ja luud-kondid finishisse toimetada. Head paranemist! Sportlikult ei läinud paremini ka Veiko ‘Fatseeboki-Kroonimata-Kuningas‘ Viiral, kes hapu näoga pidi alla vanduma kõigile meie omadele 120 km distantsil.

Võistluse järelkajad bussis

Andre suutis 1100 võistlejaga 60 km sõidus alistada maagilise kolme tunni piiri. Lisaks pressis esiviiekümnesse ka Alvaro. Sellistest kohtadest võime Eestis Elioni sarjas ainult unistada. Aga peab tõdema, et ka soomlased on sõitma õppinud! Enam ei roni nad sirgetel ette, vaid istuvad kavalalt tuulde. Samas täheldasime ka seda, et laskumistel ei jää me neile alla, vaid suudame isegi neile endile ära teha. Võistkondlikult saime esindustiimiga väärt kuuenda koha, kusjuures esimese kuue hulgas oli neli eestlaste võistkonda! Ja 120 km edukas läbimine Bruno poolt ületas ka kõige optimistlikumad lootused.

Kokkuvõtteks ütles klubi vaimne isa Andre kaks paljutähenduslikku sõna: “Kiidame heaks!”

Madise seiklused:
Vägev! Esimene kord Tahkos. Kogemus Lahti mägirattavõistlusest oli olemas, seega teadsin, milline kivine maastik võib olla. Küll aga oli Tahko kandi mägede suurus muljetavaldav. Saabumispäeval ronisingi kohe rattaga üles ca 290m peale, nautisin ilusa ilmaga vaadet ja siis tulin alla. Üleval silt „tunneta pidureid“ oli päris tabav, sest kiirust ei tasunud liiga suureks lasta .. ühel hetkel lihtsalt läks pilt suht uduseks ja sellest hullust raputamisest ilmselt tahetigi hoiatada.

Võistluspäevaks olid peakoka Raini juhiste järgi chili’con’carne’d ja pastaroad oma töö teinud ning keha oli valmis milleks iganes. Ilm lajatas üle +30C ning ronisin starti. Sõitsin tõusvas joones, ära ei väsinud, aga ca 12-13km enne lõppu andsid jalad tunda kerget krambiohtu. Seda jama suutsin vältida ohtra joogi tarbimisega ning väikese soola ja geeliga. Soomlased oma FS (ees ja tagaamordiga) ratastega armu ei andnud ning tihti oli laskumisel keegi selja taga, seda, peab tunnistama, juhtus siiski vaid siis, kui keegi minu ees pidurdas, sest laskumisi sai tõesti nautida. Huvitaval kombel pidi vaatama nii kaugemale ette kui ka meetrikaugusele, sest suured kivilahmakad ei oleks vigu andestanud. Õnneks ei käinud kordagi kägarasse.

Toidupunkte oli ilusti ja varustatus oli meeldivalt külluslik. Viimases punktis oli ka suur tünn sildiga „piristystä“ (värskendust).. ehk siis seal viskasin külma vett pähe ja ka jalgadele. See oli hea samm, sest värskendust oli tõesti tunda. Rajal oli 3 suuremat tõusu, millest 2 esimest siiski lükkasin ratast. Viimase „El Grande“ (ristituna El Krampe) siiski sõitsin algusest lõpuni. Soomlastega on mõnus rattavõistlust koos nautida, ei ole mõtetut nügimist siia-sinna, võistlus on viisakas, küsitakse-antakse teed ja tänatakse ja visatakse nalja. Tänud ka minu poolt kaaslastele mõnusa seltskonna eest!

Tulemused 60 km:
Andre    27.
Alvaro   46.
Marek    119.
Asse     150.
Anti      176.
Madis    354.
Andrus  882.

Ethel     45.

Tulemused 120 km:
Rain     24.
Raino   35.
Bruno  37.

Lisameenutusi:

Ethelile sai osaks ennekogematu teenindus –
külm õlu otse finishikoridoris

Soolast laiguline Raino finishis 

Väsimatu ketivenitaja Anti rääkimas igihaljaid
lugusid Lucki Strike’i tiimist, Epnerist ja Konast

Tundmatu neiu tegemas näpuotsamassaazhi tundmatule noormehele

Fotomaterjal:
Alvaro, Lasse ja Janek Laari erakogud