CC Rota Mobilis

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama 2021a juulist-augustist, kui Tarmo näitas oma häkkeri oskusi, mis on paremad kui kurikuulsal Anonymous gängil ning ladus letti Andorra tuurist osalemise mõtte. Esialgu ei läinud mul ükski lambike põlema, pigem vastupidi. Aga kui ilmusid pildid ning videod ning Tarmo uuris raja kohta ühelt Maarjamäe parimalt ratturilt, Greete Steinburgilt, siis tekkisid esimesed pingekõikumised. Aega otsustada oli kuni septembri lõpuni. Peale “mõnede” õhtute ja nädalavahetuste õllede, GT-de, CCRM rahvusjoogi Vana Tallinn seltsis, motivatsioonikõnesid iseendaga, Tarmo utsitamist ja logistilise väljakutse enam-vähem paika sättimist (Tarmo oma kaasaga autoga ning ratastega, mina lennukiga), panime asja lukku.

Reis kohale läks ludinalt, siis veel Lufthansa ei trikitanud, saabusime majutusse pühapäeva õhtul. Kohe läks aktiivseks mandrossiks, nagu ikka, kui kohalikud Taimi Paljakud ilmaennustuse osas mitte kõige roosilisemat tulevikku ei maalinud. Meie korteri internati kiirus oli umbes sama, nagu Esimeses Maailmasõjas tuvipostiga kirju saates. Niipalju saime teada, et esimene aklimatiseeriv trenn tuleb kohe hommikul ära teha, oli lootust vihmata pääseda. Tarmo näitas jälle Anonymousele omast häkkerivõimet ning pani leidis sobiliku träki. Meie külast (1500m üle merepinna) suusanõlva otsa (ca 2250m kõrgusele). Enne tippu jõudmist tegime peatuse, lõõtsutasime mõlemad hullemini kui Ikarus bussi katkine lõõts. Ülejäänu äge  kergelt üles-alla sinku ja lõpus pikk laskumine koju. Sinkul oli üks koht sees, kus üles sõitmine võimatu (kivid ja järsk), jõudsime lobiseda, et siit alla küll ei tahaks sõita. Miks ma eraldi selle välja tõin? Loe edasi ja saad teada. Ilm oli hea, vihma hakkas alles öösel sadama koos Vanapagana üritamisega välgumihklit tööle saada.

Teise päeva hommikul võtsime numbrid ja läksime proloogi rada läbi sõitma, korraldaja poolt oli ametlik tutvustamine planeeritud, turvajad ning värki. Arvasin, et 19km läbimiseks kulub 1.30. Tegelikult läks tunnike. Rada oli suhteliselt lihtne, ca 390-400 tõusumeetrit (360 paberite järgi). Õhtul mängisime turiste, leidsime ägeda silla üle oru (https://visitandorra.com/en/nature/tibetan-bridge-canillo/). Avati juuni alguses ehk peaaegu täitsa tutikas. Väga äge ja ilus!

Proloog. Meie start oli 11.12. Ca paar kuud varem pidime korraldajale saatma info, mis ajaga võiksime proloogi läbida, panime 1.15. Tutvumisel saime tunniga hakkama, võistlusel läks ca 47min. Ehk selline meie Kolmapäevak.

Juba eile tegi Tarmo elukaaslane kergelt imelikke hääli, just siis, kui püsti peal oli. Mitte palju, aga natuke nagises. Jutt käib siiski rattast, mitte Piretist. Täna oli hullem. Otsustasime ratta kohalikele tavotinäppudele jätta ja keskjooksu lasta ära vahetada. No hay problema saime vastuseks ja paluti tunnikese pärast tagasi tulla. Otsutasime, et tuleme hiljem, käime kodus söömas ja pesemas ning nagunii tahtsime järgmiste päevade jootmiskohti otsima minna. Ca 3h möödudes olime tagasi. Muhvigi, ratast polnud isegi liigutatud. Öeldi ainult, et tule homme hommikul, saad enne starti kätte. Natuke ajuragistamist ja juhindusime soovituse järgi. Jätkasime oma plaaniga jootmiskoht otsida, käisime läbi ka Vallnord Bike Pargist (seesama, kus XCO MK etapp toimub). Tagasitulles hüppasime rattamehannide juurest igaks-juhuks läbi. Tundus hea otsus, sest ratast oli nihutatud. Vaimne aeruga mun…sse laks tuli nätaki ja kiiresti. Kahjuks ainult selleks, et veenduda sobiva keskjooksu puudumises. Edasine õhtu möödus mööda Andorra rattapoode, kokku käisime 4-s. Ning viimases saime õige keskjooksu, mis ära ka vahetati kohe – Jormabike (https://jormabike.com/es/)

Esimene etapp. Selgus tõsiasi, et nagin ei tulnud keskjooksust, sest rõve häälitsus oli alles. Tuli ära kannatada, mis teha. Ca 15km mäkke, Vallnord Bike Barki. Tõusu lõpp oli ikka väga viltu, 22+% näitas. Äge laskumine, nii väga tehnilist kui ka kiiret osa. Kuskil poole laskumise peal, väga tehnilisel ja kitsal osal, jõudsid mingid tüübid järgi. Üks proovis mööda sõita aga kohe palusin hr. Karmat, et ta ära karistaks (sest ta natuke trügis liiga palju). Hr. Karma kuulas käsku ja tüüp pani tagajooksuga otse kivisse. Käis korralik pauk, piima lendas nagu Lenini nimelise kolhoosi Leida lüpsimasina katkenud voolikust ja rehv oli ribadeks. Hakkas uus tõus, kiviklibune traktori tee. Hr. Karma jõudis selle ajaga VAR-i vaadata ja otsustas, et tüüp, kes rehvi ära lõhkus, ei rikkunud reegleid ning karistas hoopis meid, täpsemalt Tarmo tagumist rehvi, kui otsustas sinna korraliku graniiditüki sokutada. Auk on niipalju suur, et piimaga ära ei lappinud, küll me proovisime nii ja naapidi. Selle ajal möödusid meist konkurendid Hispaaniast, Maaris Meier (kes sõitis segapaaride arvestuses) ja ka naispaaride liidrid Buff-Megamo timist (just just, seesama kus Peeter Pruus sõidab). Kui saime aru, et piim ei lapi, panime Tarmol kaasas olnud apelsinivärvi lohvi sisse. Viimasest balloonist õhk sisse. Aga sisises nipli vahelt. Loksutasime jooksu, liigutasime niplit ja tinistasime mõtetes viirukit. Vist aitas, jooks alla ja minek. Saime mõne km sõita, kui jälle, Tarmol tagumine rehv tühi nagu Zil-i rehv. Nüüd tõusis kerge paanika, sest õhk oli otsas. Mitte hingamiseks, aga rehvi susistamiseks. Panime minul kaasas olnud lohvi sisse, samal ajal sõitis meist uuesti mööda üks Iisraeli paar (konkurendid). Saime nende käest ballooni. Nüüd jäi kõik pidama, kuni lõpuni. Õnneks sellega meie tehnilised mured lõppesid. Rada tõusis uuesti Valnor Bike Parki ja sealt ca 10km laskumist lõppu. Laskumine oli suures plaanis mööda downhilli rada, aga selline flow ja viraazid ja väikesed hüpped. Ülivinge!

Majutuses söök, õlu ja kohustuslik pekiraputamine. Päris hea aparaat on, soovitan. Saab siit: https://www.hobisport.ee/index.php/poodi/treeningvahendid/lihaste-taastus-hooldusvahendid/bluetens-lihaste-taastus-ja-vigastuste-ravi/bluetens-duo-sport-elektristimulatsiooni-seade-detail

Pärast käisime jälle rattapoodides ballone otsimas. Aga muhvigi, oleks saanud väikeseid, 16gr aga neid oli meil endal ka veel. Otsutasime, et võtame kaasa pumba ja minu suure ballooni.
Õhtul tabasime mõttelt, et peale rehvijama kadus ära nagin. Ju siis tagajooks mingil põhjusel häälitses.

Teine etapp. Ultimate stage. Start oli meie korteri juurest, aknast oli stardikoridor näha. Läksime sooja tegema, sain kohe aru, et mitte ainult etapp ei ole Ultimate, vaid ka minu enesetunne ja jalad on Ultimate, ainult et negative. Stardist ca 22-23 km mäkke, vahepeal väike paus. Lõpp jälle väga-väga viltu. Üleval platool jõudsime järgi konkurentidest Ameeriklaste tiimile. Proloogil võitsid nad meid napilt, esimesel etapil kahe kalendriga. Kui Tarmo avastas, kellele me järgi jõudsime, vaatas ta mulle otsa, nagu oleks ufot näinud, silmad olid suured nagu Hans von Risbieteri tõlla rattad. Laskusid nad hästi, hiljem rääkisid, et nad ongi pigem downhillijad. Vahepeal veel üks tõus, seal Ameeriklased meist ka jäid. Ja siis see äge sinku, mida aklimatiseerumise päeval sõitsime, aga nüüd teistpidi. Ja siis see koht, millele enne viitasin. Tarmo oli ees, võttis hoo maha, korraks mõtles ja läks. Mina ei saanud ju ka maha tulla. Panin põlved lukku, tagumiku üle sadula ja läksin. Hirmus oli, väga hirmus. Kui silmas lahti tegin, avastasin, et olen elus ja liigun Tarmo sabas. Panin mõtetes küünla kirikusse. Laskumine lõppes stardilinnas, Tarmo pani veel kerge nipli enne linna jõudmist. Nii igaks juhuks. Linnast läbi, Piretilt uus jook ning viimane tõus võis alata. Korralik uss mööda asfalti. Mingil hetkel, minu arust umbes sajand peale tõusu algust, keeras tee metsa. Järsku, ilma hoiatamata, ilma koputamata, astu bHr. Kramp tuppa. Viskusin kiiresti rattalt maha, venitasin natuke ja kõndisin umbes 100m. Sain Tarmolt Sponseri Muskli Lõdvestaja, mulksti see sisse. Toimis. Tõus jätkus mööda asfalti, siis mööda sinkut, siis järsk tõusunukk mööda heinamaad SIC! Viimasesse TP-sse. Profiil näitas, et nüüd algab laskumine, tegelikkus oli teine. Korralik sinku, enamasti mäkke, korraks tulime rattalt ka maha, no ei jaksanud enam Päris hammasteni oli. Ja kui lõpuks sai nina allapoole keerata, siis ca 10km mööda väga tehnilist singlit.

Väga raske päev, istusin koguaeg Tarmol tuules. Kui proovisin nina uksevahelt välja pista, sain kohe rämeda litaka, hakkasin nutma ja keerasin tuulde tagasi. Finishis coca ja apelsin natuke turgutasid. Ja õhtune õlu, pekiraputamine eelpoola mainitud seadmega ning teadmine, et homme on viimane päev, aitasid vältida suuremat “kassi”.

Kolmas etapp. Paberil kõige lihtsam, 1300m tõusu ja 1600m laskumist. Tegelikult oli piisavalt raske. Tarmol oli eilsest, paksu poisi vedamisest, raske. Minul õnneks natuke parem, st mina vedasin. Start 1600m kõrgusel, tipp jälle ca 2200m kõrgusel. Alguses 15km mäkke, siis 3km platoo ja siis veel 3km mäkke. Õnneks oli nurk inimlik, pinnas samuti. Tundus selline murdmaa suusaraja moodi. Aga mäkke alla oli alles elamus. Umbes 13-14km, vahel väike asfaldi tõus. Strava näitas -46,1%. Korraks tulime ka maha, liiga järsud tagasipöörded. Kui laskumine läbi sai, jõudsime eelpool mainitud Jormabike poe linna. Kõik laskumised sõitis Tarmo ees, seega ka nüüd, kui asfaldile jõudsime, oli Tarmo ees. Teadsin, et nüüd pean minema vedama. Aga juhtus midagi, mida ma siiani seletada ei oska. Tarmo võttis ülikiiresti sisse Valentino Rossi asendi, kõik rauad keeras paremale ning hakkas jalgu ringi ajama kiiremini, kui nugis karusellis. Umbes paar km oli nii, ähkisin ja puhkisin taga, ei julgenud mha ka jääda. Kohalikud hundid oleks hea suutäie saanud. Jõudsime Jormabike poe ette, Piret andis joogi ja algas viimased 13km. Enam-vähem koguaeg mäkke, asfalt, metsatee, kergtee jms pinnas menüüs. Umbes 7-8km enne lõppu oli suhteliselt lühike, ca 1km tõus. Ülla-ülla, jummalast viltu, 20+%. Ilm oli kiskunud soojaks, must asfalt huugas, tuult polnud. Jõudsime järgi ühele segapaarile, kus Neiu Kena sõitis tõusul oma paarilisest kiiremini. Aga mina sain kuumalitaka. Tarmo läks vedama ja tahtis peal hoida, ma palusin armu ja väheke lihtsamat kulgemist. Õnneks läks rada vilus ja mööda jõekülge, see tõi elule tagasi. Lõpus panime veel natuke juurde, sest paar Neiu Kena ja Nõrgem Mees hakkasid lähenema. Kätte nad meid ei saanud. Ja FINISH! Kananahk tuli peale, siuke laks emotsiooni oli. ÜLIVINGE!  Nüüd korraldaja poolt pakutav õlu ja söök. Õlut olu kahte sorti, vaadist ja külm. Mõnus! Aga söök oli täielik kräpp ☹
Õhtul kohustuslik Vana Tallinn.

Kõkkuvõttes väga äge tuur. Olen varasemalt korduvalt tuuritanud Poolas, korra Tsehhis ja korra Prantsusmaal. Andorra on vaieldamatult pika puuga lemmik. Mulle sobis sõidu iseloom – mäkke suhtelislt lihtne, seda siis pinnase mõistes. Kas asfalt, suhteliselt kerge sinku, metsatee või suusarada. Jah, kohati oli nurk liiga viltu, aga kui see viltune nurk panna kokku mingi rõveda pinnasega, siis pole väga tore. Laskumised sellevõrra jälle väga ja kohati väga-väga tehnilised sinkud. Sellist kiiret, kiviklibu või vahvlil laskumist, peaaegu, et mitte üldse.

Jah, osalus ei ole kõige soodsam, esimeses voorus 900€ per paar. Emotsiooni ei saa rahasse panna. Või no saab, aga minu jaoks oli see vägagi paigas. Lisaks korraldajate viisakus, lahkus ja sõbralikkus. See ei olnud teeseldud või punnitatud, see tuli südamest. Kommentaator rääkis soravat Inglise keelt, oli siiralt emotsionaalne, mõnusa tämbriga ja nimetas osalejaid nimepidi, nii finishis kui ka nt. proloogi stardis. Proloogi stardi ramp oli korralik ehitis, tulesid-vilesid täis, mitte mingi katkise Kamazi kastist ehitatud plönn.

Kaks asja, mille kallal saab norida – juba mainitud söök ja raja märgistus. See ei olnud paha, aga mõnes kohas pidi väga hoolikalt jälgima. Õnneks me valesti ei pannud. Aga üks paar sõitis proloogil 7-8km lisaks.

Ja lõppu tänusõnad Tarmole, tema kaasale Piretile väga sujuva jootmise eest ja Karmenile, kes füüsist aitas timmida.