Tallinna Rattafestival Temposõit & Rattaralli 2011
Klubi oli esimesel Fakto Auto Tallinna Rattafestivalil kenasti esindatud kõigil kolmel päeval. Kui esimesel päeval peenestas Alvaro Stockmanni parkimismajas, siis teisel päeval võttis ohjad üle temposõidukunn Andre ning kolmandal elasid liiklusummikutele kaasa Raul, Madis ja Pille.
Alustame Andre tegemistest:
Kuna sellel aastal Aerobike Temposõidusarjas mulle ühtegi otseselt sobivat rada pole olnud, pidin ennast realiseerima Fakto Rattafestivali raames toimuval Tallinna Temposõidul, mis toimus vanal heal söeterminali teel.
Mandrossihigist nõretav Cicli B püss
Mandrossimine algas juba eelneval päeval, kui sai ratas korralikult ette valmistatud ja kõik paika timmitud. Ilmaprognoos oli kõike muud, kui paljulubav. Radar kinnitas, et vihma kallab ja kallab korralikult. Samal ajal kui paljud Tallinna elanikud nabani vees maa-alustest parklatest oma autosid otsisid, lükkas eelmise õhtu Stockmanni Kriti korraldamisest silmnähtavalt räsitud Mihkel Reile stardi alguse 30 minutit ja veidi hiljem veel sama palju edasi.
Istusime Lassega autos ja keskendusime mandrossimeetri punasesse ajamisele. Korra sai rada ka autoga läbi sõidetud, et veenduda, ega lestasid ja ujumismaske vaja pole. Õnneks ei olnud. Hullem vihm hakkas taanduma, sama ei saanud öelda aga tuule kohta, mis oli ebameeldivalt puhanguline ja minnes vastu.
Stardist minnes oli umbes 300 m pärast selge, et kiiret sõitu täna ei tule. Vastutuules tiksus kiirus seal 35-36 km/h juures. Tagasipöördest alates oli tuul soodsas suunas ja kiirus tõusis 50 ligi. Mahapööre kergliiklusteele oli vesine, aga möödus viperusteta ja viimasel kilomeetril andsin maksimumi. Finishis ei osanud suurt midagi arvata – sõitsin ennast tühjaks, paremini ei oleks midagi teha saanud. Tulemused venisid ja saabusid alles õhtul kell 23. Aga kui need saabusid, võis üldjoontes rahul olla. Seenior 1 klassis esikoht ja üldarvestuses kuues. Kiidame heaks.
Lasse peab jälle rahulduma poodiumi teise astmega
Kulda ja karda tulevastele põlvedele pärandamiseks
Kolmandal päeval peeti siis Rattafestivali raames esimene Tallinna kesklinnast startinud rattaralli. Sportlikud eesmärgid jäid meil seekord täitmata, kuid see-eest said klubilised kõik millegi märkimisväärsega hakkama. Tundub, et igav neil kohe kindlasti ei olnud!
Pille:
Vaim oli sõiduks täitsa valmis. Ja kui nad siis hakkasid kõik minust mööda minema… Oi, kui kehva tunne oli – kuidas ma ikka nii nõrk olen?! Üritasin ikka aeg-ajalt kellegi tuulde võtta, aga ei jõua sõita noh!!! Olin niiviisi kangutades ja punnitades kuskile Assaku ja Jüri vahele välja jõudnud, kuni tagantpoolt tuli üks mees, kes teatas, et sul on ju tagumine kumm täitsa tühi! Oeh, mis nüüd siis saab?
Varukummi mul tagataskus polnud ja ega ma ju seda vahetada niikui nii ei oska. Olin siis nahhaalne ja küsisin, kas sel mehel pumpa on. Hea mees pidaski kinni, koukis klaasikillu kummi seest välja ja pumpas ilusti täis. Ise ta muidugi ütles, et kaugele sa nii ei jõua. Aga katkestamine polnud sel päeval lihtsalt ette nähtud! Ja nii me siis sõitsimegi koos edasi, sõitsime ja pumpasime, pumpasime ja sõitsime… Nii mingi 3-4 korda, kuni lõpuks jõudsime ühe bussini, kust saime mulle uue sisekummi ja siis see tubli mees vahetas selle veel ära ka! Oi kui kerge oli nüüd sõita. Tõsiselt hea meel oli, et ma polegi nii nõrk. See kõik oli ratta süü! Aga selleks ajaks olid tõesti küll KÕIK meist mööda läinud.
Edasi läks sõit juba päris mõnusalt, kui ainult seda tuult poleks olnud! Tuul oli nii kõva, et kui ma mingi laskumise peal üritasin selga sirutada, siis jäi ratas põhimõtteliselt seisma. Kuku või ümber! Aga varsti hakkas rattureid selg ees vastu tulema. Loomulikult hüüdsime kõigile sõbralikult, et võtke tuulde! Põhiliselt vedas mu isiklik hooldemees Jüri, aga mul oli väike mure tema pärast, et kaua ta niimoodi jõuab. Mul oli kindel eesmärk temaga pundis olla, sest tervet maad üksi sõita oleks ikka jube nüri. Ja siis ma kamandasin neid meie tuules istujaid järjest ette tööd tegema, sest sõpra peab ju hoidma! Ja milline mees julgeb naisterahvale öelda, et sry, ma ei jaksa :) Nii me neid tegelasi järjest läbi küpsetasime :)
Kuskilt poole maa pealt, kui tuul seljataga, läks mul enesetunne eriti heaks. Siis vedasin jälle mina ja niimoodi üksteist aidates ja toetades me koos lõpuni tulimegi. Sõit oli väga lõbus ja tiimitöö oli tõeliselt hea! Suurimad tänud Jüri Meinvaldile, ilmata temata oleks mul küll sõit pooleli jäänud!
Ja Ethel – ma ju ütlesin, et naistele tullakse rajal alati appi! 🙂
Raul:
12.00 anti stardipauk, istun sadulasse ja oh kurjam, tagumine kumm salaja puruks läinud. Vahetan kaasas olnud vana varukummi asemele, ei jäänud pidama. Jalutan Hawaii Expressi telki, kus oli olemas uus sisekumm, aga mul polnud raha kaasas. Kõrval täitsa võõras naisterahvas ootas, millal Rävala puiesteelt matkasõitjad stardivad, et siis saaks Kaubamajja shoppama minna. Nägi minu kimbatust ja laenas vajalikud eurod.
Vahepeal startis ka siis matkasõit. Mina panin uue sisekummi ja läksin siis kah trassile. Üksi linnast väljas lagedal ilgelt lahe eraldistarti panna: külje- ja vastuul. Jüri ja Aruküla vahel haakisin heade inimeste Mazda6 tuulde ja vist vähemalt pool maad sai kiirustreeningut pandud. Tänud, see muutis nutuse võidusõidu alguse tunduvalt rõõmsamaks. Kuna klassikalist võistlust ei teinud, siis Rävalas finišijoont ei ületanud, aga protokollis oli ikka tehnilise finiši järgi nimi kirjas. Loodetavasti käiakse rehaga sealt veel üle.
Madis:
Tundus ilus ettevõtmine, seega pidin kaasa lööma. Sain stardikoha 400+ grupis, seega oli alguses valus andmine, et gruppi jõuda. Ihaldatud grupp jäi siiski nii ca 100m kaugusse ja varsti sai selgeks, et paari kaaslasega kerges vastutuules grupile järelekihutamine lihtsalt küpsetab liiga vara ära.
Varsti veeres selga üks suurem grupp, kus sai vähe jalga sirutada ja taas hingata, millega siis liikusin kuni 20km oli lõpuni. Lahe oli väikestest kohtadest nagu Raasikult ja Kostiverest läbi sõita, kus rahvas oli kogunenud tee äärde. Kohalikud ergutajad andsid etendust ja hääl mikrofonis edastas toimuvat. Ikkagi rattapidu:) Kui pöörati tagasi Tallinna poole, tuli taganttuul ja ühel hetkel hakati eest ära minema. Kui teema tundus õige, liitusin minejatega. Järele jäi 6-7 liikmeline grupp, kus hakkas kohati isegi karussell tööle ja grupp sai hea hoo sisse. Sõitsin natuke eesoleva ratturi tagaratta lähedal ja ma-ei-tea miks ta järsku vasakule keeras, nii et oma kiirkinnitusega minu esimese ratta kodaraid niitma hakkas. Ilmselt ta ikaldus väsimusse. Kurja – minu ratas läks seetõttu kohe kaheksassesse ning hakkas vastu pidureid käima. Oli selge, et sellise nö käsipiduriga siin kaua ei sõida.
Jäin grupist maha ja varsti sõitis veel kaks gruppi mööda. Eks ma olin juba suht õhtal ka omadega, aga veidi kripeldab, kas oleksin finishini vastu pidanud või mitte. Hea muidugi, et läks kodar, mitte ei teinud õhulendu.
Fotomaterjal:
Andre erakogu