CC Rota Mobilis

Aastase vaheaja järel on meie klubil taas Elioni rattamaratonide sarjas väljas oma tiim. Kõik osalised olid ka kohal esimesel etapil, mis peeti Aegviidu metsades. Esiviiskümmend jäi veel seekord lukustatuks, aga õnneks tõmbasime kaane vähemalt UCI reitingu aluseks olevalt Elioni esisaja pealt! Sõna Tegijatele:


Bruno võimlemas

Andre jutunurk:
Nonii, olen taas ootamatult sattunud Elioni keerisesse – sellega kaasnev rõve mandross ja hirm, et äkki ei jaksa ja siis finishis näiteks Bergvald (kes on juba ammu söönud ja pesemas käinud) röögatab üle kogu staadioni, et ALLES NÜÜD FINISHEERID VÄ? NÕRK! See hirm põues alustasime koos Edvardiga (VeloClubbers), kellel oli ka mandrossmeetril seieri punasesse löönud, teed Aegviidu poole. Parkisime auto stardi/finishi vahetusse lähedusse kus osad mehed (loe Pait Hirv) juba survepesuriga rattaid pesid. Mis seal ikka.

Õhutemperatuur +9, pilves, tuul. EI kipu just lühkasid selga ajama, aga Kullinonu teab – palavaks läheb igal juhul ja liigseid hilpe ka seekord selga ei ajanud. Stardikoridoris taas tuttavad näod Elling, Lipp, Harand, Salumäe jne. Aastast aastasse sama kaader, keegi ei anna põhjust stardi ootamise ajal koridoris endast rääkida lasta, et “Näe see mees see aasta vist enam ei sõidagi.., eelmine aasta olevat kõva kangi saanud…”

Ja minek. Stardist ma eriti minema ei saanud. Klipp ei lukustunud ja ees koperdati, kõik oli pahasti. Varsti õnnestus toetada oma jalg ühe mehe pea peale, kes vahetult minu ees tõusu peal üle nipli käis. Loodame, et ta ei pahanda. Edvard libises tõusudel eest, lootus temaga võidelda kustus pea (õnneks siiski sai kaalukauss lõpuks erinevatel põhjustel enda kasuks kallutatud). Sirgetel paistis tema punt löögiulatuses. Suureks rõõmuks leidusid meie pundis paar meest, kes vabatahtlikult kruusasirgetel 45 km/h vedada tahtsid ja peagi püüdsime pundi kinni. Seal seikles ka meie klubi raudvara Talukas.


Kullisilm on väheke poriseks saanud

Poolel distantsil tundsin, et krt ei ole seda võimu, et nimodi litsuda. Osad mehed libisesid minema ja jäin päris pundi lõppu. Õnneks oli distantsi teine pool mulle enesetunde poolest parem ja ees olnud punt hakkas mulle vastu tilkuma. Lõpus sai ka finishit teha ja koht 92 oligi olemas. Aastaaega arvestades olen kohaga rahul. Lisaks ei ole ma Kõrvemaal kunagi 100 sisse jõudnud – seega ok.

Kaido:
Hooaja esimene Elion – kõik lõunalaagris käinud ja muidu kõvad on hooaja alguses härga täis ja tahavad oma looma välja lasta. Seetõttu võtsin mina asja rahulikult – tegime Rivo ja Kaupoga väikese soojenduse ja asusime starti. Alustada plaanisin rahulikult, kuna polnud teada, kui palju Toila radadele jõudu olin jätnud ja pikemat maratoni polnud sel hooajal ka veel sõitnud.

Stardist sain normaalselt minema ja jälgisin silmanurgast Taikkit, kellega tihti koos trenni satume. Ta alustas kiiremini ja sai minu ees olevasse gruppi. Kuna käis paras tõblemine, siis oli vahe kord väiksem, kord suurem, aga päris kätte seda gruppi ikka ei saanud. Pikal kruusalõigul oli meie 10-ne punt peaaegu neid kätte saamas, aga Aivar Lipp võttis seal vedamise enda peale ja nii nad minema panidki. Meil enam vedajaid ei leidunud ja nii lasime selle lõigu suht rahulikult. Samas hiljem kuulsin, et paljud olid just sellel lõigul endale liiga teinud ja pidid pärast lõivu maksma.


Kaido sihtimas Pro meeste trajektoori

Kuskil poolel maal jõudis Harand meile järgi ja tema motivaatoriks osutus uus ratas, mis pidi nii hea olema, et sõidab ise. Kuskil 15km enne lõppu viimasel liivasel tõusul oli mul raske ja nii ta koos ühe tugeva saarlasega eest ära libises. Kuskil samal ajal nägin selg ees lähenevat Talukat ja möödudes palusin tal ikka lõpuni punnida. See oli mehele tõeliseks äratuseks, sest mõned km hiljem tundsin tõusul kellegi lükkavat kätt ja kuskil 10km enne lõppu lülitas mees järgmise käigu ning pani sellise hooga minema nagu oleks just start antud. Mul polnud sellele midagi vastu panna ja tiksusin omas tempos edasi. Õnneks tuli selg ees vastu päris palju tuttavaid surijaid ja see andis natuke lisajõudu – 5km enne lõppu nägin vahepeal lootusetult kadunud Taikkit, seejärel P.Salumäed ja viimasel tõusul sain veel ühe värske clubberslase, Kanna Peetri, skalbi. 

Lõpukilomeetritel enam sadulast püsti tõusta väga ei tahtnud, kuna krambipoisid ähvardasid külla tulla, aga seekord läks siiski õnneks. Lõpukoht pakkus rahulolu, sest hooaja algus on mulle tavapäraselt raske olnud ja sõit ise kulges minu jaoks tõusvas joones.

Anti:
Uus reisikaaslane Marek koos rattaga pealinnast autosse ja taas minek. Toila võitluslik ja hilisõhtune  soojendussõit ähvardas vanainimese tippvormile mõjuda, aga mis seal ikka Uued geelid, värskemad BIOLABI joogid ja kreemid sisse ja peale.

Koheselt selgus, et polnud ikka kõige parema jalg, väsimus sees. Pehmed saepuru ja porimülkad tundusid vaevalisemad, kõva põhjaga tõusud jälle kergemad. Kaido kadus silmapiirilt ca 5 km peal. Kui tunnike sõidetud, läks lõbusamaks. Trotsidess seljavalu, libisesin grupist minema ja viimased 20 km sõitsin põhiliselt üksi. Finishi eel sai veel ca 10 kohaparandust tehtud ja nii ta läbi saigi. Peab rahul olema ja taastuma.


Asse elusana ja tervena finishis

Fotomaterjal:
Proshop

Tulemused:
92.    Andre       
111.  Raul
128.  Kaido
170.  Anti
239.  Bruno

Võistkondlik arvestus:
16.    CC Rota Mobilis