CC Rota Mobilis

Tallinna XV Rattamaraton üllatas paljusid spordisõpru sel aastal viitstardi kasutamisega. Oh seda hala ja nuttu ja kriitikat, mida foorumites laiali pritsitakse. Kui Eestimaal midagi uut teha ja öelda julged, saad kohe vastu päid ja jalgu. Kui aga pooled võistlejatest raja esimestel kilomeetritel minutite kaupa tolmu sees seisma peaksid, saaks korraldaja samasuguse sauna. Loodame, et Jüri Voodla ikka linna tulla julgeb ega pea oma elu eest kartma. Meie ei hakka siin seda harjumatut stardiviisi enam lahkama, vaid tõdeme, et tugev on sel juhul veelgi tugevam ning eraldistardi kannatuste ekspert Andre sõitis tänu sellele välja ühe oma parimatest tulemustest maratonisarjas!

Kuuma lisas veel ka Bruno, kes peale pikki kuid märgade unenägude seltsis sai oma fantaasiavilja lõpuks kätte. Nagu lugeda võite, on meil ratturite hulgas veel üks tõeline sõnumitooja ja valgustatud hing, kes võib oma naise nime unustada, kui teema suuruse peale läheb. Loodame siiralt, et Bruno teod rattarajal tõestavad meile lõpuks seda, mida üks Lasse-nimeline usuketser põrmustada on üritanud. Bruno jutlusi võib alates tänasest kuulata sagedusel 29,0 megahertsi. Halleluuja!

Bruno@29 Mhz:
No nii 29 tolliste papude hooaeg algas ka minu jaoks. Päev enne võistlust sain kätte ja ei jõudnud ära imetleda! Tahtsin esimeseks ööks voodi kõrvale ka võtta, aga naine keelas ära….

Kui nüüd natuke Aegviidu maratonist ka rääkida, siis seal toimunu jättis kustumatu mulje. 26 tollistega vennad ikaldusid, vähemalt minu kandis, täiega! Minusuguse suure kondiga mehele on see SUUR RATAS nagu rusikas silmaauku. Tõusude peal olin natuke kohmakas, aga sirge peal tahtsin „Kodara“ pikali sõita. Tuli teine sisekurvist, ettehoiatamata. Jäime püsti seekord.

Enesetunne ja emotsioon oli hea. Järjest paremaks läks, kui eesmistest gruppidest hakkas mehi selg ees vastu tulema. Esimene õnnelik oli klubikaaslane Raino, siis Kuldar Reiljan, siis härra Rein Pill ja lõpuks ka Raul Talumaa. Peale seda läks minu jaoks nõksa liiale ja hoidsin ennast tagasi. Ütleme nii, et areguruumi veel on, aga avapauk 29-ga toimis ja Estoniancup maratonil 30 kohta kõrgemale oli reaalsus.

Positiivne üllatus ka klubilise Asse poolt, kes purjetas oma suure rattaga juba 250 hulka. Anti hoia alt! Suured tänud ka Specalized Concept Store'ile, kelle operatiivne tegutsemine võimaldas ratta kiirelt kätte saada!

Andre:
Algus oli imelik. Proovisime tempot teha koos Eero Kiskoneni, Sulev Lipu,  Meelis Aasla ja veel mõne mehega. Ei osanud meie pundi tempot kuidagi hinnata – et kas liigume normaalselt või libiseb esimene punt järjest kaugemale… Vastus küsimusele saabus umbes kahekümnendal kilomeetril, kus saime kätte veidi suurema esimeses laines lahti lastud pundi. Seal tundsid ennast mõnusalt ka Ville Vaikna, Toomas Elling, meie klubi Kaido ja veel x-kogus erinevad tegelasi.

Suurte loikudega kruusatee lõigul sukeldus Kiskonen kõige suuremasse sopaauku. Stiilipunkte keegi jagama ei jõudnud jääda ja keevitasime edasi. Siis saabus kurikuulus kividega kaetud teelõik. Seal otsustasin veidi peale keerata ja kasutasin ära oma diivani sõidumugavust ning purjetasin kogu pundist läbi ja saime Kiskoneni ja paari teise mehega eest ära. Edasi algas täielik arusaamatus. Kuna numbreid võistlejatel selja peal pole, siis oli võimatu aru saada, kas sinu ees kühveldav mees on sinust virtuaalselt 2 km ees või taga pool, või on hoopis ikka seal, kus ta visuaalselt paistab. Keda grupis passima peaks, keda võib minna lasta, kellega kindlasti kaasa minna…

Igal juhul läks minu jaoks keeruliseks siis, kui tagan

t sahises mööda rehvivahetusega ametis olnud Kodar koos Neidraga, kellele meie punt otsustavalt tuulde haakis. Tempo oli valus, võib-olla isegi liiga valus. Kannatasin seda mõned kilomeetrid. Lõpuni oli jäänud veel umbes 10 km, kui tundsin, et ei.  Poetasin paar mittenormatiivset leksikat ja lasin jala sirgu. Ees kaugenesid Pajur, Oru ja muud mehed. Peale taastumist tundsin, et purakat veel kusagil jagub. Kangutasin krampide piiril lõpuni ära ja finišis suutsin ühele suuremale kollile veel särgi püksi vajutada. Kohast polnud aimugi, kukkusin seal samas kummuli ja mõtlesin veidi elu üle järgi.

Kummuli kui Noa laev Ararati mäel

Hiljem selgus, et Pajur ja Elling ei suutnud piisavalt suurt vahet Kodara tuules kasvatada ja jäid virtuaalselt ikka selja taha. Elu paremuselt teine Elioni/Samsungi/Toyota koht, aga viitstarti väga rohkem teha ei tahaks. See õigustaks ennast, kui tegu oleks singlitel kulgeva väga tehnilise rajaga, kus gruppides istumine ei anna mingit eelist. Või, kui esimene punt oleks minimaalselt 300. Finito.

Marek:
Minu jaoks hakkasid sündmused peale juba reedel, kui vestluses Brunoga ütles ta välja sellise lause, et minu tulemused pidid olema otseses seoses juuste pikkusega. Mida lühem soeng, seda paremad tulemused.  Seega ei jäänud muud üle, kui panin juuksurisse aja kinni ja lasin „ansambli“ poole lühemaks! Tagantjärgi võib öelda, et toimis, sest tegin oma selle aasta parima SEC-i.

Kui nüüd sõidust endast rääkida, siis peab ütlema, et mulle see viitstart isegi sobis. Algus oli kuidagi natuke rahulikum. Liikusime Alvaroga seal enam-vähem ühes sektoris, aga mingi hetk ta vist maha jäi. Liikusin omas tempos edasi, kui enne vahefinisit hakkasin nägema eelmise lainega startinud igipõliste konkurentide selgasid. See andis indu juurde ja õige pea olid ka need mehed maha raputatud.

Enne Everesti kilomeetrit jõudsin järgi Rainole ja mõlesin, et jäängi temaga koos sõitma, kuna jalad andsid esimesi krambihoiatusi. Everesti esimesel põksul pidin tehnilistel põhjustel korra ka jalastuma, aga see õnneks ei seganud. Mõned kilomeetrid hiljem olid jalad juba korralikult krampis ja hakkasin klubikaaslasest maha jääma, kui tekkis mõte Raino käest küsida, kas Tal midagi krampide vastu pole. Kutil käis kohe käsi taskusse ja mulle suruti pihku mingi punane ampull, mida ma kunagi varem pole manustanud. Suured tänud, krambid hakkasid vähenema, kuid vaatamata sellele ei suutnud ma Rainoga koos sõita ja ca. 5 km enne lõppu jäin tast ikkagi maha. Tulin vaikselt omas tempos lõpuni ja tasuks 155. koht.

Bruno üle on jälle hea meel, et ta Hr Pilli ära karistas. Nagu näha, kevadlaager mägedes ikka toimis.

Madis:
Seekord otsustasin paar päeva enne maratoni hooaja avalöögi teha ja panin end laupäeva hommikul telgis kirja. Number anti 1214 ja nii ma jälle sealt tagant startisin. Siiski sattus seal teisigi minusuguseid olema, kelle mootor kohati päris kõrgeid pöördeid arendas ja nii sai sealt ettepoole sõidetud. Rada oli mõnus, eriti meeldisid pikad suusaraja tõusud, mis olid hästi sõidetavad. Finishis kohaga 644. Kokkuvõttes hea emotsioon ja meelekindlus nädala tuleva Tartu Rattaralli osas

Tulemused:
Andre     54.
Raul        96.
Kaido      108.
Bruno     114.
Marek    155.
Raino     161.
Alvaro   214.
Anti         226.
Asse        232.
Madis     645.