Alvaro muljed:
Mina olin see kõva mees, kes maratonirajalt esimesena saabus. Pisiasi – tervelt nädal varem 🙂 Kuna klassikaline puupakkude üksteise ette lükkamine pole mu tugevamaid külgi, tuli ette võtta Avatud raja sõit nädal enne põhisõitu. Polnud elu sees nii pikka suusasõitu läbi teinud. Lisaks oli kavas lõpuks ära proovida aeg ajalt läbi lipsav müüt, kus mehed ühe võistlusega oma aastakilometraazhi kahekordistavad. Väike täpsustus – mina lausa neljakordistasin. Üks tund aega Pirita meeletute mägedega rajal tundus piisavalt ettevalmistuseks Tartu Maratoni rajaks.
Kolmekraadises soojas ja vinges tuules sai ajama pandud. Mingi vene koondise dressis jorr võttis asja kohe ette ja nagu selgus, polnud mitte papist poiss. Sõitis kiiremini üksinda, kui põhisõidu võitja Aukland nädal hiljem. Midagi müstilist rajal polnud – toitlustuspunktides oli iseteenindus praktliliselt – ja muidgi parkisid eelmised sõitjad ennast einestama kenasti laua ette troppi. Distantsi lõpus oli kõvasti kähriku s***a rajal, lisaks hulk 16km stardist alustanuid, kellel tundus suusatamise algõpe alles käsil olevat. Finishijoon tuli täpselt 4 tunni ja 25 minuti pärast ette. Kohta ei selle eest ei saanud ja medalit ka mitte. Isegi 5000kr altkäemaksu vastu mitte………
Andre härmas kiharatega rühkimas finishi poole
Andre pajatab:
Kunagi aegade hämaruses aastatuhande vahetuse eel eksisin ma oma treenimata keha ja nõrga vaimuga kaks korda veebruari keskel Otepääle ja meeltesegaduses panin suusad alla ning läksin kaasa massipsühhoosiga, mille tulemusena olin ma 6,5h pärast Elvas. Nendest aegadest midagi meeldivat meenutada ei ole – surm silme eest teosammul olematu füüsilise vormi, viletsa tehnika , valede riiete ja mittetoimiva suusaga, peas vasardamas mõte, MITTE KUNAGI ENAM…
Laupäeva õhtul startisime koos Tõnise, tema veetleva daami ja Rihoga (VLC) lõuna-eesti suunal. Tõnis oli kahjuks haigusest vaevatud ja viiruste poole maha murtud, seega tema kahjuks starti ei tulnud.
Peale kerget laupäevaõhtust napsi kerisime magama, et hommikul varakult valmis olla. Ilm oli mõnus -8C ja kerge lumesadu. Eelmiste kordade õudused veel kuskil ajausagaras meeles startisin sektorist 2501-3000. Litsusin esimese 12 km ennast 1200 koha peale. Suusk toimis ideaalselt – laskumistel libises kõigist mööda ja kõik tõusud läksin sammu üles. 45 km peal hakkas kergelt tunda andma – st, et keha tahtis õlut ja puhkust. Viimased 20 km tihedaid nüridadi paaristõukeid võtsid viimased mahlad välja, lisaks suutsin ära kaotada ka joogipudeli, kuna hoog oli hea, ei viitsind seisma jääda. Püstitatud eesmärk: miinimum programm alla 5h, maksimum programm 4,5 h sai ületatud ja aeg läks kinni 4.23 peal. Klassika hakkas väga meeldima. Eeldatavalt ka järgmisel aastal stardis!
Kaido tankimas rajal
Kaido muljed:
Minu seekordne võistlus hakkas kiiva kiskuma juba esimestest kilomeetritest – nimelt tundsin, et käed on jõuetud ja tõugata ei jõua. Esialgu ei saanud aru, milles probleem on, aga sõidu käigus jõudsin järeldusele, et küsimus on minu uues pikkade varrukatega klubisärgis, mille olin kombe peale tõmmanud ja mille varrukad olid nii kitsad, et pigistasid veresooned kinni ja kätest polnud suusatamisel suuremat abi. Aga just raja alguses on pikemad ja raskemad tõusud, kus teised suusatasid, aga mina jalutasin.
Niisiis 3.TP ajaks oli selge, et tuleb pikem peatus teha, et käed pigistavate varrukate haardest vabastada ja selleks vajasin ma kõrvalise inimese abi – õnneks oli Kuutse TP-s meie klubi operaator Raundy ootamas, kes mind siis lahkesti ka aitas. Pärast seda läks küll natuke paremaks, aga distantsi 1.pool oli oma jälje juba jätnud ja päästa polnud enam suurt midagi. Viimased 15km olid küll natuke lõbusamad, sest sealt alates ei sõidetud minust enam mööda, vaid möödujaks olin mina ise. Lõpujoone ületasin enda jaoks läbi aegade kõige kehvema tulemuse 754.kohaga. Aga positiivne on see, et lõpus polnud enam tunnet, et see jäi mu viimaseks Tartu Maratoniks (sellised mõtted olid mul peas sõidu alguses).
Kokkuvõtteks: suusad olid ideaalilähedased( siinkohal tänan määrdemeistrit Simmo Kikkast ), üldine tase on kõvasti tõusnud ja ise olen iga aastaga järjest tahapoole langenud. Seekord õnnestus meie klubi klassikastiili tulevikulootus Andre veel seljataha jätta, aga eks paistab, mis tulevik toob.
Anti muljed:
Seekordne maratoniilm oli igati ilus, väike tuul ja parajad külmakraadid, värske lumi muidugi tegi asja keerulisemaks. Klassikaline ettevalmistus kujunes see aasta 3 korda kokku ca 40 km, minimaalseks.
Eelmisel päeval käisin veel Nõmme suusapoest läbi, sest mulle meenus üleeelmise aasta info, et klassika suusad liiga tugeva paindega mulle- ei aidanud ka 4 kg ülekaal. Sain Kinnitust. Ise tegime suusad ja stardis tunne hea. Pidamine oli õrn ja libisemist jätkus 30 km-ni. kui sõidetud umbes 42 km saabus haamer ja hakkas külm, eelkõige kätel, pea ja ülekere. Enam polnud kiiret kuhugi ja tõstes käsi ja jalgu edasi saabus küllalt vaevarikkalt finish, esmakordselt teises tuhandes. Katsun parandada tulevikus. Siis läks paremaks, 3 meega õlut ja kuivad riided selga ja Otepääle sauna. 3 päeva hiljem lõi külmetus nõrkuse ja köha kujul välja. Klassisuusad läksid naabrimehele kaubaks, lubas järgmine aasta TM sõita 🙂
Mareki muljed:
Alustan kohe sellest, et minu salaeesmärgid Tartu Maratonil (aeg alla 4h ja koht 500 hulgas) jäid sel aastal täitmatta. Küll napilt, aga kindlalt. Alustasin sõitu rahulikult, väikese varuga, kuna kahel eelneval korral olen saanud väga valusa õppetunni, lõpp on hullult raske. Ja võib öelda, et lõpp oli sellegi poolest raske, ikka kustusin ära. Umbes 50-nda kilomeetrini püsisin oma salaeesmärkide graafikus. Lisaks kõigele pean veel suusatamist natuke õppima, kuna suutsin rajal kaks korda kõhuli käia. Aga muidu oli lahe üritus, järgmine kord jälle.
Tulemused:
Marek 526. koht
Kaido 754. koht
Andre 978. koht
Anti 1275. koht
