Tartu Maraton 2009 – sigatsused uutmoodi
Kes ütles, et kõik saab alguse munast? Vale puha, sest vähemalt kõik ebanormaalne saab alguse Alvaro peast. Ja nagu ka eelmine aasta, aitab sellele kaasa Priit Salumäe postkast Hawaii rattaputka mailiserveris ning Andre Kulli teostus. Rohkem polnudki vaja, kui järjekordne Tartu Maratoni läbimise projekt ilmavalgust nägi. Seekord sai valitud Hawaii Expressi relvastuse hulgast välja Classic Chopperid (edaspidi Peletis II). Sellised näitajad, nagu ratta kaal 20 kilo, 1 käik, lüpsinaise sadul, siledad kummid, jalgpidur ning äärmiselt ebaaerodünaamiline asend, tegid sellest pillist väärilise sõiduriista meie kahele kangele (seekord mitte Jõekaldale ja Margnale). Samas oli see ikka oluliselt ratsionaalsem lahendus, kui esialgne sõjaplaan lennata peale Velotakso sõiduriistaga.
Vaadake ette, shamaan Andre on rajale lendamas
Peletis II (kes ei mäleta Peletis I, siis kiigaku siia) oli valus pill, ainuüksi katusele mahutamiseks oli vaja sellist rattaraami arendust:
Suurt väändemomenti taluv nurkraud pikenduseks
No pole hullu, maja ehitamise kõrval suht köki-möki. Ratas oleks 30 kilose Alvaro peaaegu lömastanud, kui mees seda katusele vinnama hakkas…… Ratastele sai tehtud ka päris mitmed tuuningud eesotsas Andre surnupealuudega shvammi peal, sisekummist aretatud narmastega leistangi otstes, udupasuna ning Hawaii XPRS kaunite plagudega ratta taga. Meeste enda tuuningud ületasid igasugused mõistuslikud piirid – lõhkised teksad, mustad tossud, tätoveeringud käsivartel, paks ja tihke rokkari nahktagi, sõjaväekiivrid ning Gjerdaleni motoprillid. Shõu võis alata.
Kõik atribuutika on paika saanud
Pentagoni sees soojendust tehes rabas kõrvalboksis ööbinud Püta meid maha enne, kui paar pedaalipööret oli tehtud. Vaja oli kohustuslikud poseeringud teha. Edasi ei läinud enam nii roosiliselt. Juba esimese laskumise peal (Pentagoni juurest alla staadionile) käis Alvaro täies pikkuses siruli – jalapidur oli osutunud oodatust efektiivsemaks ning driftimine laskumise lõpus libedal asfaldil lõppes kurvalt. Peletis II oli õnneks terve, Alvaro tagumik kahjuks mitte. Oleks nagu raspliga üle tõmmatud. Kuna keegi masseerima ei tulnud, tuli jätkata sandina. Poognad staadionil Peletis II-ga näitasid tema häid sõiduomadusi, ole ainult mees ja vänta. Kaamerad särisesid ja kõik tõsimeelsed rattapeded itsitasid pihku.Vahepeal liitus meiega ka Mavicu hooldetiim Hannes Falteniga eesotsas ja vana rokipeer Riho Ever VCL klubist.
Õllekuller Riho täies hiilguses
Stardipauk. Meie grupis 2500-3000 oli kõik rahulik, kui mõned närvilised CFC noorsandid välja arvata. Tüübid vist lootsid saada veel peagrupile järgi, et nii agaralt trügima kukkusid seal. Esimene tõus vana lasketiiru juures tuli muidugi jala võtta, aga sealt edasi sai Peletis II hästi hakkama kõikide maastikusõidu elementidega. Käikudest oli laskumistel muidugi üüratu puudus, tuli lihtsalt tirri lasta, kuna isegi 140-ne kadents ei andnud mingitki kiirust rattale juurde. Sellest hoolimata suutis Andre pigistada rollerirajal välja 60 km/h tunnis, mis on vaba hoo kohta ikka kõva tulemus.
Meie kadunud Mavicu hooldetiim Hannes Falteni näol
Neljandik sõidumaast sai läbitud ja hakkas juba tunduma, et see aasta pääseme tõsisematest ekstsessidest. Hehh, lootus on lolli lohutus. Esiteks hakkas keema minema Alvaro kuppel. Täiesti hingamisvaba nahktagi kombineeritud õhuauguvaba raudkiivri ja selle all pesitseva topeltbuffiga tegid oma töö. Paneel, mis paneel. 4 tunni mehed pressisid mööda paremalt ja vasakult ja seis oli päris nutune. Teeninduspunktides tankis Alvaro hoolega, sest kaasas oli null joogivaru. Harimäe teisel laskumisel toimus ka muidugi teine suurepärane intsident – Peletis II suutis oma keti maha visata. Oi kuidas hakkas kangastuma eelmise aasta vaev Peletis I-ga. Õnneks kiire FFRWD tehes võib öelda, et see meestele saatuslikuks ei saanud ja piirdus kuskil 5 lisaintsidendiga. Talutav. Kokku kaotust sinna vast 10 min. Samas suht nohu võrreldes Riho seiklustega metsa all, kust jäi maha hulk looduslikku väetist ja gaase. See oleks juba liig olnud!
Andre kurvi kallamas
Loomulikult ei jäänud tulemata sadulavaevused. Tagi alt voolas liitrites higi ja pigem põrkamine tekitasid paratamatu füüsikalise nähtuse nimega hõõrdumine. Alvaro tagusment oli selle tulemusena väga hullus seisus. Ka kolm päeva peale sõitu tuleb pidevalt valida asendeid, vältida pehmeid istumisvahendeid nagu diivan ning võtta õhtuti värske õhu vanne. Mõnna. Õnneks Andre sai natuke kergemini läbi ja võib jätkata normaalset elutsüklit.
Kaassõitjate poolt tuli seekord küsimusi stiilis „Kuidas selle ühe käiguga on võimalik mäkke vändata?“, „Kuidas pidamine ka on?“ ja lisaks sooviti kõvasti jõudu. Andre tõestas ehedalt, kuidas ka kõige järsumad nukid alistatakse 30 pööret/minutis stiilis. Mehed oli muserdatud. Lisaks oli imepärase raami geomeetria tulemusena Peletise juhtimine libedal pinnasel enam kui põnev tegevus. Esiots tahtis kurvides pidevalt otse lähima puu juurde sõita ja tagumine ots oli konstantses libisemises. Aga see oli nauditav, kuidas kolme tolline tagarehv ikka mingi hetk haakuma hakkas ja ratta taas õigesse suunda sirgu viskas. Andre Peletise tagajooksu kodaratesse paigutatud pläristi tegi enam kui realistlikku häält ning kiiretel laskumistel saime aru, miks inimesed endale chopper stiilis tsiklid ostavad – http://www.youtube.com/watch?v=JC-ZmU29hg8 . Alvarol õnnestus kaks korda muda sees külg maha panna. Õnneks olid kaassõitjad mõistvad ja ei hakanud pahandama. Samuti ei virisenud keegi taga lehvivate plagude üle, mis rajal vähemalt ühe sõitja ruumi hõivasid. Üldse oli see aasta kuidagi rahulikum ja viisakam see liiklus rajal.
Finish saabus ajaga 4:56 ja kopikad. Ihaldatud viis tundi sai alistatud, kuid täiesti reaalselt oleks selle pilliga saanud ära vändata ka nelja ja poole tunniga.