CC Rota Mobilis

Tartu Maraton pole kunagi kuulunud meie rattaklubi prioriteetide hulka. Kuna aga aasta tuliseim suusasprint, mis on FIS kalendris 10. märtsil 2011 Keila tankodroomil, nõudis meie koondiselt tõsist ettevalmistust, siis panime võistkonna välja. Peame ette tõdema, et seekord jäi meie koduhoov “Elioni esisada” siin võistlusel lahti keeramata, kuna Kaido oli püssi koju unustanud ning Rainil polnud Lasset ees silkamas. Sinised smurfid suutsid seda esisada oluliselt tõsisemalt ohustada, kuid see saavutus jäi veel järgmist aastat ootama.

Madis pakkus järjekordselt majutust oma kuulsas alpimajas Otepää kõrgustikul. Sealt siis värsked muljed.

Alustab Ergo:
Minu kange soov Tartu Maratonil osaleda sai alguse jõuluõhtul, kui olin ära joonud mitu liitrit porterit ja hakkasin siis mõtlema, et mida põnevat uuel aastal jälle teha võiks. Selleks ajaks oli muidugi pika distantsi piletid välja müüdud ja tundus, et kordub eelmise aasta stsenaarium, kus turuhind küündis kulla kg hinna kanti. Aga vedas - sain teada, et Madis ajab juba  pikemat aega letialust äri ja tema kaudu on  võimalik soetada stardikohti kõikidele maailma karikaetappidele, olümpiamängudele ja kindlasti ka Tartu maratonile. Tehtud, sain numbri.

Kanged mehed Ergo ja Madis külmikus

Ennustati külma ilma stardiks. Paar päeva enne näidati ägedaid pilte külmunud kehaosadest ja läksin muidugi reklaamiga kaasa ja riietusin “korralikult”. Stardis oli mul oma soojustusplaan – kiirelt prügikott selga ja siis varsti jälle seljast ära ja tuld. Esimese 15 kilomeetriga higistasin kõik soolase välja ja korraks tundus, et polegi enam jõudu. Õnneks oli mul pandud varukasse 2 geeli tagavaraks, mille manustamisel seier jälle rohelisse tsooni läks. 

Midagi tarka TP-des süüa polnud, sest kõik oli külmunud. Kütsin siis stabiilse tempoga  lõpu poole, kui enne eelviimast punkti hakkasid krambid jalgades. Ühes punktis kahmasin täiega jäätunuid hapukurke, mis olid nagu soolased lutsukommid suus,  kuidagi alla ei läinud. Aga asi paranes ja sai jälle edasi minna. Enne lõppu nägin Rihot, soovisin talle head jaanipäeva ja nii ta maha jäi. Lõpp tuli küll raskelt aga kindlalt . See oli siis minu neljas ja samas ka parima ajaga  Tartu Maraton.

Jätkab staabipealik Madis:
Seekord maabusid suusabaasis Kaido, Marek, Ergo, Madis. Ettevalmistused käisid täie hooga ja stardieelsel õhtul jälgiti ehmatavaid kaadreid Kanal2 pealt, kus Tallinn-Tartu distantsil teeäärsed suusahullud öösel üles otsiti, et intervjuud võtta. Kaadrid olid sedavõrd jubedad, et ei teadnudki kohe – mida järgmine päev selga panna.

Siiski – oli maratonipäev täitsa mõnus – alguses küll ca -25C kuid lõpuks finishis -13C. Esimesse toidupunkti sõitsin nii, et CCRM talvine windstopper oli numbri peal. Vastu Harimäge sai jälle sooja sisse ja edasi ei olnud üldse jahedat tunnet. Olin mingi viirusliku köha küüsis 7-8 nädalat sel talvel ning enne maratoni jõudsin teha vaid 6 trenni. Õnneks talve alguses tehtud suusasõidud olid mingigi põhja ladunud ja tänu sellele maraton läbitud saigi. Naudinguga sai pool distantsist sõidetud, siis hakkas kätega paaristõukamine, mis pole väga minu spetsialiteet. Võisin vahelduvat stiili sõites päris lendu tõusta – ikka mindi paaristõugetega mööda..  (aga eks minu koha peal polnud see ka väga oluline).

Pilt petab – tegelikult Madis lendab siin finishi poole

Protokoll siiski rõõmustas 2685 (2009: 3107) ja aeg 5h:15 (2009: 6h:02). Nüüd võib rattahooaeg tulla:) Tänud Kaidole, kes distantsil Tallinn-Kääriku-Tallinn (eriti tagasiteel) roolis oli ja teistele ka mõnusa seltskonna eest!

Marek “Ironman” Tõsimäe:
Ilm oli külm ja ka maratoni päevaks lubati külma ilma, aga teadjamad suusamehed rääkisid, et üle ei tasu ka reageerida ja ennast liialt sisse pakkida – sellega võib endale veelgi suurema karuteene teha. Seega otsustasin starti minna kombega, mitte soojendusdressiga, nagu paljud tegid ja pärast kahetsesid.

Stardihetkel oli päike väljas ja väga mõnus oli „teele“ asuda. Võtsin sisse mõnusa, endale sobiva tempo, ei häirinud vasakult ja paremalt mööda uhavad konkurendid. Kõik oli ilus ja tore kuni 14-nda kilomeetrini, kui purunes parema suusakepi rihm. No nii, mis nüüd edasi? Kuna hommikul starti sõites oli just juttu sellest, et korraldajad abistavad joogipuktides ka suusakeppidega, siis otsustasin 23-ndal kilomeetril asuva Ande TP-ni ära punnida ja seal vaatab edasi. Ande TP-sse jõudes tegin kõigepealt väikese joogi ja siis suundusin SWIX-i abimeeste poole, kes otsisid ruttu oma kepi valikust mulle sobiva pikkusega toki. Vahetasime kiirelt kontaktandmed ja ma kihutasin edasi. Üsna ruttu sai selgeks, et olin saanud ikka tõelise roika. Kõige rohkem häiris see, et kummaski käes olid nii erinevad kepid. Oleks olnud mõlemad ühte moodi hullud, siis võib-olla poleks nii väga häirinud. Aga lõpuni ma selle komplektiga sain ja seda täitsa ok enesetundega.

Vaatamata mõnedele viperustele sai sõidetud isiklik kiireim Tartu Maraton, kuna rada oli väga kiire. Peale sõitu sai Madise „suusabaasis“ tehtud veel üks mõnus saun ja oligi 4-jas Tartu Maraton kirjas.

Tulemused:
332   Kaido Kriisa (naiste arvestuses tubli 6. koht)
399   Rain Lond (Lasse jäi karistamata)
773   Marek Tõnismäe (Tõnismäede hulgast tubli 2. koht)
1464 Ergo Jair (parim alla 30kg kategoorias)
2709 Madis Türi (audiitorite hulgas üks parimaid)