CC Rota Mobilis

On tore, et meil on maailma teiseks suurima osavõtjate arvuga maraton. Kelle jaoks aasta ainuke rattasõit, kelle jaoks motivatsioonipuudusega maadlemine hooaja lõpus. Ja kelle jaoks protokoll, kus näpuga lõpmatult järge ajada ja oma naabrimehi ning -naisi otsida. Seekord muutis asja lahjemaks seatandemi Alvaro/Andre puudumine, mistõttu ei andnud UCI ka oma kõrgeimat esimese kategooria reitingut sellele üritusele. Andre ei pidanud peale ülimenukat hooaega enam võimalikuks ennast lolliks teha ning otsustas asjast üldse loobuda.

Rajale läks meil selline keskmiselt võimekas tiim, mille liidriks vaieldamatult hetke nobejalg Rain. Mees sõitis omas masinaklassis samas kui teised keskmikud kaklesid kohtade pärast 150 kuni 200. Seekord saame siis Rainile anda tiitli “Oliveri-karistaja”!

Sõna Rainile:
Selle rattahooaja peaeesmärgiks on minul ja paljudel teistel harrastajatel ilmselgelt sel aastal juba 13. korda toimuv Tartu Rattamaraton. Kuna minu rattahooaeg on suhteliselt lühike, siis on lihtsam ja lollikindlam ajastada vormitipp just hooaja lõpus toimuvaks TRM-iks, mitte üritada suvi läbi heas hoos olla. Eelmise aasta positiivsed emotsioonid TRM-ilt ja selle hooaja teises pooles hästi õnnestunud Elionid lisasid märgatavalt enesekindlust, et ettevalmistus kulgeb õiges suunas.

Stardipaugu kõlades üritasin mitte kohti kaotada ja kohe võimalikult ees olla. See plaan õnnestus üsna hästi ja rullirajal parandasin veel üsna jõudsalt kohti. Teel Matu TP suunas sain heasse punti ja Virgo Karu vedamisel olime kätte saamas ka peagrupi saba. Õnnetuseks õnnestus esimesel mudasel lõigul maoli panna ja see ambitsioonikas plaan jäi sel korral täitmata. Matul olin peagrupist täpselt 40 sekundi kaugusel. Matu TP kandis tundsin end nadilt- algus oli väga kiire olnud ja olin end üsna tühjaks sõitnud. Samas teadsin, et taastumine on hea ja kui esimesele kiirendusele vastu pean, siis sõidu edenedes läheb ka enesetunne paremaks.

Hea, et Rainiga ei läinud nii nagu mõnede teiste osalejatega

Tõusul Harimäele oli enesetunne juba märksa parem ja liikusin grupi etteotsa. Tõusul näitas Olle hullu minekut ja sõitis üksi grupil eest ära. Kuna eesminevat peagrupi ta kätte ei saanud, siis Harimäele järgnenud kiiretel kruusakatel püüdsime ta jälle kinni. Edasi kulges mõnus kruiisimine ca 20 liikmelises grupis, millele loeti kohti vahemikus 30-50. Kõik oli hea kuni selle hetkeni kui mudaseks läks. Nimelt oskasin siis jälle grupi sabasse jääda ja panin loomulikult taaskord maoli. Muda oli meeldivalt pehme ja libises uskumatult hästi. Seniks kuni end kokku korjasin oli punt ribadeks ja mina maha jäänud. Mahajäämine minu plaanidesse ei sobinud ja seetõttu pressisin end teistele järgi. Seda tegin suhteliselt palju riskides ja seetõttu leidsin end veel korra ratta alt. Peale neid kukkumisi pidasin maha arenguvestluse oma rattaga, et selgeks teha kes siin peremees ikkagi on. Sealt edasi hakkasin mudas driftimisele veits paremini pihta saama ja suutsin ratta enda all hoida. Mingil hetkel olin jälle ilusasti pundis koos Grisha, Mõttuse, Lasse ja Ahti Suppi´ga. Suur grupp oli ribadeks- mõned osavamad ja kiiremad olid lahkunud ja mõned õnneks ka maha jäänud.

Sealt edasi kulges sõit mõnusas õhkkonnas kuni 86. nda kilomeetrini, kui viimasel tõusupõksul kiirendas Lasse, kelle kruusa täis silmist pritsis kahjurõõmu nagu Kangerti avatud shampapudelist vahtu, kui ta poodiumil õnnitlusi vastu võttis. Sellele minekule suutis vastata vaid Tarmo Mõttus, kes oli ka kogu sõidu jooksul aktiivne olnud ja pidevalt tööd teinud ja teisi utsitanud. Mis seal salata, nemad kaks olid ka selgelt paremad olnud ja seda revanshi oli Jõulumäel haleda kaotuse osaliseks saanud Lassele kindlasti vaja:)

Alvaro:
Peale Rõuge tuuri polnud minu jalg üle kahe ja poole tunnist trenni näinud. Seetõttu jäid ära kõrgemad eesmärgid ning siht sai seatud sellele, et jätkuvalt püsida nende auväärt härrade konkurentsis, kellel kõik 13 maratoni lõpetatud ka peale seda pühapäeva.

Riho “The Chopper” Ever tiirutas prozhektorite valguses ümber stardiala. Mees oli võtnud kogu sära ja au enda peale. Hehh, kurbusega pean talle teatama, et põrssaid ei ole unustatud ning paljud tee äärtes maratonirajale kutsuvad plakatid olid endiselt roosade kärssadega ka 2010 aastal. Pealegi oli rattalt kadunud tema kaubamärk – korv õlledega. Nõrk. Aasta aastalt peaks ikka teemat üles mitte maha kruvima.

Sõidust ka natukene. Kuna kaks ja pool tundi teravat oli endiselt jalas, siis läksin ikka alguses pauku panema. Pauk käiski ja võis alata teekond tundmatute soode ja mülgaste poole. Peale esimesi põkse sain kenasti punti koos kange konkurendi Raino Einroosi ning ka Tarmo “Hernes” Tarlapiga. Nagu arvata oli, sain tõusudel jälle kõva mängida, et siis kogu võidetud edu sirgetega jälle tuulde lasta. Harimäe esimesel tõusul õnnestus isegi selline litter visata, et tagaajajad täiesti silmist kadusid. Laskumise lõpus oli valus meeldetuletus TRMi omapärast – mehed tee ääres riburada pidi põõsas ja nõudlus kiirabi järele.

Mõned kümned minutid edasi asusin täitma klubikaaslase Brüno antud ülesannet – pioneer läks luurele. Nimelt ei andnud Brunnile rahu see, et kas silmapiiril tolknevas grupis on Anti “Doktor” Kauk sees või ei. Läksime siis vaatama! Brunn ise ei tulnud ja jäi vegeteerima sinna, kus ta oli. Ülesanne sai edukalt täidetud ja tõesti oli tohtrihärra seal grupis seanahka vedamas. Kahjuks talle Brunni saadetud palve ei mõjunud ning ootamise asemel pani mees hoopis grupist minema!

Frankensteini näoga Anti eelviimases sööklapunktis

Muda tuli, kus ta pääses. Ega teda just II Haanja 100 jagu ei olnud, aga naharaviks ikka piisavalt. Sain jälle “Ägedusehoogudeallvaevleva Fredi” mehi nautida. Ukerdasid, seisid, jooksid ja driftisid oma kummidega täiega. Ma ei suuda uskuda, et nad igas mudakoopas kaotatud 20 sekundit järgneva sirgega tagasi võitsid. Aga ega midagi muud huvitavat toimunudki. Grupid olid molekulideks hajutatud ja suht nukker oli viimast 30 km sõita. Õnneks päästis üks vedur selle minu jaoks, kes vahepeal hoogu sattunud Brunni jälle silmapiirile vedas ja siis veel silmapiirilt selja taha jättis. Saime veel viimastena koos ainsana kaasa tilkunud Janek Maidlaga telkkarisse kätt suruma finishis. Kaotus võitjale 48 minutit oli uskumatu, aga tõsi. Samas vaid 200 kohta kaotust polnud paha. Tehtud!

Anti muljed:
Olen osalenud kõigil  Tartu Rattamaratonidel ja sellest esimesest 1998. aastal saigi minu rattahuvi alguse. Nii ka seekord. Laupäeva eelõhtul olin tõbine ja Bruno ning Arboga rajatutvustust kaasa ei teinud. Öö  läbi ladistas vihma ja uni oli erinevatel põhjustel väga katkendlik. Hommikul kell 7 äratud, õues märg ja 9 kraadi. Korraks käis peast läbi hooldetiimiks hakata. Aga ikka number külge ja veeresime Pentakast  500m starti. See oli kogu soendus, kreemi sai muidugi jalgadele ka. Läksin lühikeste pükste, kinnaste  ja varrukatega peale olenamata külmast, värskelt oli Pärnus kinniriietumine veel meeles.

Start ja kohe esimese kilomeetri sees sukelduti porri. Üsna pea sai selgeks, et esimene käiguvahetaja on täidetud mudaga ja tuleb eest suurega sõita. Teekond Matule tuli oma positsiooni loovutada (nr238) , aga pärast Andest läbimist hakkasin kosuma ja rebisin ettepoole.

Kuskil poole peal luges Mait Milleri naine kohaks 199. ning ulatas joogipudeli koos ergustustega  ja see oli pöördepunkt. Otsustasin 200 hulka  jääda ja võitlus selle nimel algas. Püüdsin kinni Alvaro, Rivo ja Jörgeni, kes vahepeal kandu otsustavalt näitasid. Samas käiguvahetus streikis aina enam ja parem silm oli liiva/muda täis. Vahetult enne Hellenurmet saime just suurema pundi kätte ja kohe punktist lahkudes kiirendas, kui ma ei eksi, noor aga tugev tartlane Villu Jõgi. Vajutas uskumatult ja mul oli suuri raskusi. Jalg oli krambi äärel, et tuules püsida. Keegi teine 20 mehest tuulde ei pääsenud. Palusin tal korra tempot maha võtta, tänud talle. Ca 3 km enne lõppu takerdusin poris/saepurus ja jäin üksi. Samas katsusin tempot hoida ja lõpuni pingutada, õnnestus veel mõned möödumised teha. Lõppu ei jõudnud ega pidanud tegema, finisisirgel olin kaunis üksi. Koht esialgselt 159. ja väga rahul- ühegi kukkumiseta. Bernhardi  saun tõi mõned meeled tagasi….2011 jälle.Tänud kaaslastele ja kaasaelajatele!