Tartu Rattaralli 2010
Tartu Rattaralli ehk võistlus, millest pea alati räägitakse kukkumiste võtmes, toimus üle pika aja oma klassikalisel rajal. See tähendas natukene raskemat trassi ja aeglasemat keskmist kiirust. Kuna CCRM on ikkagi maastikurattasõidule pühendunud, oli meil väljas üsna õbluke tiim Alvaro ja Bruno näol.
Alvaro:
Tartu Rattaralli 2010 oli minu jaoks üks hooaja peaeesmärke. Põhjuseks soov alistada lõpuks ometi esisaja piir, milleks andis erilist indu juurde elu esimene nö kuuma grupi number. Vorm tundus nädal tagasi tehtud kontroll-lõikude põhjal hea olevat. Samuti oli meil võistluspäeval ilmaga vedanud – ei palav ega vihmane ning lisaks ideaalseimast ideaalseimad tuuleolud.
Surusin ennast kohe täiesti lindi ette proffide järele, et oleks võimalikult vähe händikäppi. Paugust minema ja Riia mäe tõus võetud, kui esimene ootamatus – grupi pea hakkas pidurdama. Ja loomulikult oli mõnesaja meetri pärast juba +300 grupi vandid seljas. Õnneks ringtee peal küljetuules võeti asi uuesti ette ja lükati seierid punasesse. Seal vist jäid esimesed tuulesneelajad maha.
Järgmine halb üllatus oli juba viis kilomeetrit hiljem, kui selgus, et eest oli lastud suht väikene punt, mistõttu kubises meie 150 pealine kari kõiksugustest lepingulistest väntajatest. Lootsin, et sääred oleks teinud suurem seltskond. Vastutuules oli muidugi hea tiksuda seal, midagi huvitavat ei toimunud kuni tagasitulekuni rollerajalt Otepää poole. Koos oli ikka selline sajapealine ässade armee ning taganttuule ja kitsa raja koosmõjul keerati kiirus 45-50 sisse. Otepää mäefinishis öeldi vahe liidritega 2 minutit!!! Uskumatu, olen sõitnud pea 80 km ja liidrid veel käeulatuses! 
Selline näeb välja agoonia Hawaii Expressi stiilis!
Raske hakkas. Kohutav puudus oli sooladest või Magneslife’i kuurist – milline lollus oli see ettevalmistusest välja jätta ja krampidega maadelda nüüd. Ja teisel pöördel Elva peale see juhtus, kui roheliste belorusside tiim tõmbas +50 sisse ja siis oli aamen. Jäin jumala ihuüksi maha. Järgnes üks elu meeldejäävamaid hetki, kui vahe grupiga kasvas ja minu seljataga vuras pikk autode armee. Vahe 100 meetrit – ikka kõik minu tagarattas imemas ja siis lõpuks Indek Kelgu rohelise SEB maasturi saatel tuututades panid vuhinal mööda. Staar 🙂
Oled mõelnud vahel, kuidas saatus kaarte on sulle kätte mänginud? Ma ei osanud seda muudmoodi tõlgendada, sest minu päästjaks osutus trassil kummi lõhkunud ja Otepääl „Prükkelit“ teinud nr 290 Anti Arak. Jäi ka grupist maha ja hakkas seletama, kuidas tema nüüd katkestab ja hoo alla tõmbab. Võtsin kõik oma veenmisoskused välja ja töötlesin meest, endal pulss seal 165 peal. Sain hakkama ja varsti oli meil seierid seal 45km/h juures tagasi. Ja oh rõõmu, mehi pudenes suure grupi tagant õnneks veel, kelle varsti üles korjasime.
Siinkohal siis väike meenutus seltsimehest, kelle numbrit kahjuks ei fikseerinud. Pilt siis siin:
Neljases pundis istub taga ja naudib linnulaulu. Surusin ta väevõimuga ette korraks ja siis kadus jälle taha ära. Üks hetk Tartu suunal kenal siledal asfaldil vurab meist ettevaatlikult mööda Ford Transiti roju ja oh seda imet, kes seal tagaluugis kinni oli. Mees võttis ette priiküüdi ja sai niimoodi ca 100 meetrise edumaa. Seda me talle ei andestanud ja niikui üks mees panime täiskäigu sisse ning juba järgmise tõusu peal maha ta jäigi. Loodetavasti oli tal hea tunne kukkuda sinna 3:20 lõpetanud suurde üle sajamehelisse punti viimaste kohtade eest heitlema selle asemel, et meiega lõpuni tiksuda.
Lõpp oli hull. Pilt hakkas ära kaduma ja virvendas niikui 70-te aastate mustvalgel televiisoril. Poolteist kilomeetrit enne lõppu veeresin juba silmamunade peal ja kolm kaaslast läksid omateed. Suutsin selle distantsi vältel hävida neile 30 sekundiga finishijoonel! Aeg 3:17 kopikatega, keskmine kiirus üle 40 km/h ja esialgseks kohaks 135. Esisaja kaan jäi kergitamata, aga tõele silma vaadates oleks tulnud teha väga suur eneseületamine selle saavutamiseks. Selja taha jäi aga terve plejaad tegelasi, kellelt olen saanud aastate ja aastate kaupa põske igal võistlusel.
Hommik, hommik, hommik – miks nii vara on vaja jälle ennast üles ajada?!? Kodust startides ei tundunud küll, et lubatud +18C välja veab. Tartus kohtasin igaaastases Statoili järjekorras tuttavaid nägusid, nende seas ka hr Riho Ever, kes paistis olevat üsna optimistlik. 
Stardijärgses kurvis Riia ringil
Kreemid-joogid-geelid tehtud ja teele. Sõit ise oli suht-sündmustevaene. Sõitsin ca 100 pealises ratturite pundis, kus tundsin ennast suhteliselt hästi. Häbiga pean tunnistama, et õnnestus siiski oma 95 kiloga üks kord ka pundist maha jätta. See leidis aset Otepää vahefinisis. Aga peale seda oli suht allamäge ja siis tuli kehakaal juba kasuks s.t. 3km pärast oli punt meil jälle käes, õnneks! 
Elva kannatusterada Tartu poole
Peale Elvat läks korralikuks lajatamiseks, kuna oli taganttuul ja kiirus oli kohati 56km/h – seda sirgel, mitte laskumisel. Põhjus oli lihtne – ees paistis järgmine grupp. See grupp saadi üsna pea kätte ja siis võeti veitsa hoogu maha. Jõudsime linna, kus hapnikuvõlas rattahundid otsustasid Selveri ringteel kõhuli panna! See vahejuhtum tegi veitsa ettevaatlikuks ja põhigrupp vajus kaugustesse. Sõitsin pundi riismetega finisisse, kus õnnestus veel näha kahte kukkumist.
Enam-vähem rahul, koht 258-s. Protokolli vaadates avastasin endast tagapool Clubbersi Kuldari, mis tegi natukenegi tuju paremaks:)
Pildid:
http://picasaweb.google.com/markus.toom/TartuRattaralli2010