CC Rota Mobilis

 Tartu Rattaralli pole kunagi olnud mägirattasepikute pärusmaa. Seoses suure lootusega emakest maad suudelda ja süsinikku pilbastada, on mitmed meie raskekahurväelased grupisõidust üldse loobunud. Muidugi nii hull asi pole, et hakkaksid Rivo Pajuri moodi evangelistiks ja kuulutaksid kõigile, kui saatanast see spordiala on.

Joonel oli meil see aasta selline keskpärane löögirusikas. Eliitstardigrupi taha oli end eelmise aasta tubli esitusega pressinud Alvaro, natuke tagant poolt hakkas jälitama Bruno koos Rainoga ning tuleristsed sai Rain.

Värske maanteehunt Rain

Alvaro tipphetked
Eelmise aasta vigadest õppinuna jõin see aasta muudele vägijookidele nagu Jänksi jogurt, kali ja Mõmmi limonaad, lisaks ka Bogrommi vett. Ohtralt. Rohkem polnudki vaja, sest enesetunne oli hea ja kõht täis. Pressisin end kohe koridoride avanedes ilma soojendust tegemata sinna 200 joonele ja jäin ootama. Ootasin. Kõht hakkas imelikke liigutusi tegema – kaks ampulli magneesiumi oli vist vähe liiast. Ei, possat ei saa ära anda ja tualetti puristama minna. Kannatan.

Pauk käis. Mitte minul õnneks. Tuul oli vastu ja oh seda õnne, juba terendasidki silme ees viimased kilomeetrid, kus ma endiselt kõrges mängus sees olen ja mitte pole maha jäänud peagrupist. See pohmell sai aga kiire lahenduse, kui ringteel raudteesilda ületades üks ilge suss-vuss käis. Ei, mitte ainult seda. See ei ole võimalik – üks mees kahesajast ei saa ju olla mina. Mul pole lotos kunagi vedanud….

Rattaprofid.ee otsereportaazh kinnitas paratamatut – staar….

Aga nagu pildimaterjal tõestab, lotovõit kuulus seekord minule. Peale 5 min jahmerdamist (Xentise süsinikpöiad ei ole mitte kõige koostööaltimad) sain asja niikaugele, et hakkasin CO2 päästenupule vajutama. Kiire pilt rajale kinnitas aga lootusetut olukorda. Mööduma olid hakanud tandemid, aistid, erekad jms kiired pillid. Juba paistis viaduktilt piimamannergutega tädi ja katkastajate buss. Pekki, aitab. Neelan uhkuse anna ja lähen annan lühikesel lahingu!

Poolteist tundi hiljem….. Kõik kordub. Hawaiist saadud kulla hinnaga uus sisekumm andis jõudu. Pressin end jälle esimeste sekka. Seekord on aga konkurente 100 asemel 500. Löömaks ei läinud. Ümberringi on kõhedusttekitav seltskond. Väärikad kõhud üle püksivärvli rippumas seisavad aastas 500km küpsetavad härrad. Kõrval just 50 kilo eluskaalu piiri ületanud eelkooliealised rattaklubide kasvandikud. Õnneks on ka üks tuttav nägu – Kaare Mell Viimsi Hawaiist. Pinge maandub.

Teine pauk. Ei midagi erilist. Paar ärksamat ronivad ette ja Veskimägi haagib ennast neile tuulde. Selle mehe eest Mell mind juba hoiatas. Tärkab jonn. Sean eesmärgiks seda loomakarja ja eriti Ennu mitte ühes pundis tagasi Tartusse tuua. Aga ega nalja ei ole, tempo on täiesti arvestatav. Kiirendame ja aeglustame 25 pealt 45 peale ja jälle tagasi, kuni selle trikitamise peale mingi paarsada venda tagant järgi jõuavad. Nüüd hakkab kiire. Viko paneb neli meest ette ja Elvas läheb ralliks. Lõpuks suudame asja selgeks teha Elvast vasakule välja keeraval väiksel järsul tõusunukil, kust alates 1km täisgaasil pundi ribadeks tõmbas.

Edasi oli kõik korras – ette jäime kümnekesi ja poogeldajad olid läinud. Põnevust pakkus veel ehk vaid Lasse, kes minu saatust kogedes oli otsustanud loodusjõudude vastu üksi võidelda ja pikal eraldistarti harjutada. Hea, et ma seda valikut ikka ei teinud. Õnneks oli ta nii tark, et ei vedanud tagantpoolt kedagi kaasa, vaid oli postikat teinud. Mees aitas meil päris korraliku lõpuaja välja võidelda. Suured Tõnud!

Olgu see lühike distants või mitte, politseiauto sabas sõita oli hea. Nüüdseks spetsialiseerungi mesikäppade sõitudele. Järgmiseks on plaanis Elioni sarjas hakata Ethelit poodiumikohtade eest võitlemisel abistama…..

Tulemused:
http://www.tartumaraton.ee/index.php?sisu=tekst&mid=2063&lang=est