CC Rota Mobilis

Selleaastase Tartu Rattaralli eel oli võistlejate kõvakettal tiksumas hulk küsimusi:
Kust kohast rebeneb peagrupp? Vaikne tuul, viadukti puudumine, hea asfalt. See oli paljudele elu võimalus pressida ennast sinna kõige kõige esimesse punti.
Kes meie tippudest on eelmisel õhtul alla pudeli viskit joonud ja on võimeline 137km matkasõidu võitu koju jätma? Vastus: Oskari vaatas kodus Eurovisiooni pidutsemise asemel ning võttis peagrupi ainsa alumiiniumraamiga ära väga kõva poodiumikoha.
Kas foorumites ja blogides leidub ükski kommentaar, milles ei sisaldu mõnda järgnevatest tekstijuppidest nagu *ukkum*, *atsu panem*, ragi* jne. Vastus: ega suurt silma pole hakanud.

Meie klubi poisid sattusid enamuses kõik ühte suurde gruppi sõitma. Oma seiklustest pajatavad nad allpool……

Raino:
Üheksas TRR, esimest korda maantee seadmega. Kergem sõita jah, aga üldine emotsioon ikka sama. Eesmärk oli kukkumata tagasi jõuda ja see õnnestus jälle. Vedas.

Grupis oli pidevalt vist 1000+ inimest. Rain ja Bruno ka enamasti julgestuseks kõrval. Mina ei julgenud tahapoole vaadata, Rain vahel julges. Väidetavasti paistsid seal silmapiiril (meie grupis sees siiski) juba “naised lastega”. Kukkumisi nägin mitmeid, kummipauke kuulsin ka. 70+ kiiruselt pandi peale Otepääd põõsa poole, loodetavasti jäi eluvaim sisse.

Ainuke lõbusam hetk oli, kui tagasiteel Otepääle tekitas siiberdav 616 Brunole väheke närvikõdi. Kui Bruno sellest siis selge häälega teada andis ja pakkus grupisõidu juhtnööre, oli 616 kangelaslikult vait. Nagu vaigust nukk. See vist ärritas Brunot veel rohkem – “Võta kohe müts maha ja tervita või muidu ma sulle veel näitan.. Aga nukk ei lausu sõnagi.”. Teate ju küll neid vanu jutte. Nii see monoloog mõnda aega kestis.

Õpetaja Brunn nägusid tegemas, Raino taustal

Lõpp ka rahulikult tõmblemata. Selleks aastaks siis asfaldivõistlustest aitab. Võib-olla 2013 jälle.

Pille:
Kuna see oli minu esimene kord TRR-il, sain stardinumbriks auväärse 1934. Tahtsin just väikese tiiru sooja teha, kui märkasin, et millegipärast seisid meie stardikoridoris inimesed juba 45 minutit enne starti. Janika Berning ja Virgo Neeme (kes sellel sõidul turvas Janikat), olid ka end ilusti lindi äärde sättinud, trügisin siis meetritki sooja tegemata nende taha seisma. Meiega liitusid veel Merle Kiskonen ja Madis Türi. Olen alati stardikoridoris närvis ja seekord lobisesin vist lakkamatult, et jumala pärast pausi ei tekiks ja mõte kerima ei hakkaks 🙂 Oli ju mindki RR-ks “ette valmistatud” lugudega rangluudest ja naha riivimisest. Koos oodates läks aeg õnneks ruttu.

Enda hinnangul on mul algus alati nõrk, seepärast seadsin endale esimeseks eesmärgiks mitte põdeda stardis ja kohe täiega panna. Kaubamaja juures esimestel tõusumeetritel jäid maha nii Janika kui Merle. Jeee!!! 🙂 Riia tänaval hoidsin vasaku serva poole ja möödusin ikka päris suurtest massidest. Kui olime juba Tartust väljas, vist Külitse kandis, jõudis mulle järele Erik Raitviir, kes kommenteeris: “See, kuidas sa mäest üles läksid, oli ikka võimas!” 😀 Erikuga sõitsimegi peaaegu pool distantsi samas pundis, kord tema ees, siis jälle mina.

Esimene ärevam hetk oli millalgi veidi peale Tartut, kui minust vasakul, veidi eespool oli äkki krigin, ragin, vandumine ja vingerdamine. Kaks ratast suutsid üksteist vist veidi riivata ja samal hetkel pritsis mulle midagi näkku. Esimene mõte oli, et ma loodan, et see on vesi, mitte veri. Pühkisin nägu ja punast õnneks sõrmedele ei jäänud! Ilmselt sõitis keegi lihtsalt pudelist üle 🙂 Mõned kilomeetrid hiljem õnnestus mul endalgi ühest mahapudenenud pudelist üle sõita, aga õnneks oli sel juba kork maas ja pääsesin ainult väikese ehmatusega.

Elvas nägin esimest kukkumist, mis juhtus mi

nust veidi vasakul. Üle õla veel nägin kuidas sinna mitu inimest hunnikusse lendas ja keegi kisas ai-ai-ai. Olingi vist selleks hetkeks juba osakese oma valvsusest kaotanud… nüüd siis tuletati meelde. Edaspidi püüdsin mitte jääda grupi keskele, vaid olla pigem vasakul või päris ees. Arvasin, et raskeks võib mul minna tõusudel enne Otepääle jõudmist, aga hea oli näha, et mäed, mis kevadel laagris olles tundusid väga hullud, möödusid seekord nii lihtsalt!

Kuskil Otepää ja Sihva vahel olin millegipärast sattunud jälle grupi keskele. Minu ees olev rattur just kiirendas ja nii jäi meie vahele umbes 1,5 ratta pikkune tühimik. Järgmisel hetkel nägin, kuidas paremal olev mees riivas vasaku mehe puusa, vasakul olev mees siis vajutas natuke küünarnukiga vastu, mille peale parem mees oli tasakaalust väljas ja kündis põsega asfalti. Jõudsin veidi pidurdada ja vasakule põigata ja möödusein selle mehe peast 10 cm kauguselt. Samal hetkel lendas minust mööda vasakule kraavi mingi mees, krigin-ragin-kolin-karjumine jätkus. Kiirus oli sel hetkel umbes 50 km/h. Huuh, sees hakkas keerama, vajusin grupi lõppu.

Ilmjärve TP-st läks osa pundist kiiresti mööda, osa jäi sööma-jooma. Mina tiksusin mingis vahepealses tempos ja jäin üksi. Veidi hiljem jõudis mulle järgi Hendrik Pillmann Rein Taaramäe Rattaklubist, kellega olime Filtri 1. etapil Pärnus koos sõitnud. Mul oli esimest korda sõidu jooksul raske hetk ja Hendrik kutsus mind lahkelt enda tuulde. Tundus turvaline, võtsin sappa. 106. km-l jõudsid meile järgi lühikese distantsi esimesed sõitjad. Õnneks läksid suht kähku mööda ja erilist tõmblemist ma ei täheldanud. Viimased 30km olid raskemad, aga seda oligi oodata, sest senised kõige pikemad sõidud on mul olnud ju 100km kanti. Enne Tartut oli toimunud veel üks mats – Soome naine, kellega terve esimese poole koos sõitsime, oli siruli maas ja kogu tiimiga oodati kiirabi. Mingi hetk sõitis mulle kõrvale tsikkel kaameraga – lehvitasin ja naeratasin. Aga nemad muudkui sõidavad mul kõrval. Ütlesin siis, et lõpuks ma kukun ka veel teie pärast! Kaameramees vastu, et ei noh, kukkuda pole vaja, aga kuidas läheb muidu? 🙂

Umbes 1 km enne lõppu jõudis meile järgi suurem punt, kus olid ka Janika, Virgo ja Merle. Jube kitsaks läks ja ma lasin jala sirgu, sõit oli tehtud ja tahtsin ilma kukkumata üle finishijoone veereda. Sihtisin mõttes aega 4 tunni kanti, lõpuks tuli 4,04,04. Enda sõiduga jäin rahule, aga kukkumised olid küll koledad!

Eriliselt suured tänud Hendrik Pillmannile, kes mind mitmest raskest hetkest üle aitas, palju vedas mind ja kogu gruppi ja kellega tandemina finishini välja sõitsime!

Madis:
Kuna eelmine aasta läks mul rattarallil 3 sisekummi ja katkestasin, siis käesoleval aastal sain stardinumbri 1938. Ega midagi, stardist täiega minema ja mõne kiirema veduri tuulde. Tõsi, enne kui liikuma sain, kulus ca 50sekundit. Et sealt palju ettepoole, mõnda edumeelsemasse gruppi jõudmine, oleks nii või naa olnud väga raske kui mitte võimatu.

Sõit kulges ilusti. Jõudsin päris suurde gruppi, omamoodi “reisi- ja restoranivagunisse”, mille tuules terve distantsi sõitsin. Tartusse lähenedes liikusin grupis ettepoole ja viimase kilomeetri alguses olin omas grupis kolmas. Siis otsustas üks Scoutspataljoni riideis mees grupi teiselt kohalt sprintida. Võtsin tuulde ja sealt enne finishit nina välja pista ei jaksanud. Tõsi, lõpus olin vist ca 10. omas grupis, aga päris vägeva emotsiooni sain sellest ikkagi. Hirm oli rehvide pärast, et kas kestavad, kuna paar päeva enne TRR trennis läks üks. Võistlusel oli mul neid varukumme 3 tk kaasas ning uskumatu kuid tõsi – 15min peale finishit oli kumm tühi! Aga vähemalt ei läinud seekord keset sõitu!

Pilte:
https://picasaweb.google.com/113941437879891589377/TartuRattaralli2012
http://www.tarmohaud.ee/galerii/tartu/seb-31-tartu-rattaralli-2012/
http://www.snap.ee/user/kulberg/album/tartu_rattamaraton_27_05_2012