Tartu Rattaralli 2014
Tänavusele Tartu Rattarallile läksime peale päris korraliku võistkonnaga – pika maa stardis lausa üheksakesi. Taikki, Rain ja Bruno said alustada esimestega koos, järgmisest grupist läksid Raino, Alvaro ja Liisa ning ülejäänud pidid juba suurematest rahvamassidest ennast läbi murdma. Üsna varsti pandi jõuvahekorrad paika ning pea kogu meie seltskond koondus teise suurde punti, kui Brunnil klapisääretihendid peagrupis järgi andsid ning Kaido tagant marulise tempoga järgi tuli. Ei imestaks, kui meil oli suurim esindatus klubide arvestuses selles seltskonnas. Sõidu ajal tuldi lausa läbirääkimisi pidama, et mis teil plaanis on ja kas kavatsete lõpus asja Rota Rongiga lahendada 🙂
Üritus lõppes kõigile tervete luude ning ratastega (kui Brunni kummipurunemine välja arvata) ning staabikoosolek toimus juba Dorpati saunas, kus sai rahulikult auru välja lasta ning vajutamata jäänud sprindisekundite üle maid jagada. Liisa võidetud ninn-nänn läks samuti jagamisele!
Alvaro:
Viimane TRR pikk distants lõppes minu jaoks kiirelt Tartu ringtee “rentslis”, kui ma Helikopterimehe Spillersi karistama asumisel tee kõrval asunud teravasse truubiserva panin ja kumme lappima jäin. Seetõttu oli kerge ärevus, mis number lototronist välja tõmmatakse. Õnneks mõned muud tulemused olid all, et koht 500 sees kindlustada.
Alustuseks meenutused laupäevasest Tartu külastusest. Õhtu tõmbas käima tunnine Piip ja Tuut shõu Raekoja platsil, kes esitasid parimaid palasid teemal “Seksistlikud tõlgendused lapsikustest”. Kes on näinud, see saab aru. Mõni vanem proua ei suutnud toimuvat enam vaadata ja keeras pea kategooriliselt ära. Järgmiseks avanes võimalus jälgida kohalike arvamusliidrite tegutsemist Emajõe kaldal. 4 eurone siil peas, räuskas purjus pea-jõrm kõigiga ja kõige pärast. Jooksupoisid tõid poest muudkui õlut ning härrad saatsid tühjendatud pudelid otse Emajõkke. Jüngrid ei saanud ju pussumad olla ning andsid samuti pandipakendile valu. Esi-Jõrm sorteeris sõprade taskuid ja üks piimaudemetaga tegelane oli oma täis suitsupaki kehvasti ära peitnud. Läks rebimiseks ning kogu pakk pudenes neljas ilmakaares laiali. Kaarnatena lendasid kõik kallale. Vägev, Tartu paistis heade mõtete linn olevat. Igaljuhul homseks valmis!
Protokoll pühapäevasest sõidust on kõigile avalik. Koht on seal hetkel 239. ja ajaks nõks alla 3.25. Mis eredat siis sõidust meelde jäi?
Numbrid 668 ja 669. No eriti viimane – Kannimäede dünastia Haanjamaa kõrgustikelt. Väsimatu tulistaja, vedaja, lõuapoolik ja tagatipuks karistas veel terve 200 pealise grupifinshi ära. Selliste meesteta poleks sõit pooltki nii huvitav olnud.
668 pildi vasakus nurgas – kiivridisaini lipulaev!
Klassi näitas ka nr 368 Toomas Lepik (pildil paremal), kes poeseadistuses baigiga paljudel meele mõrudaks tegi pannes mööda kruusa postikaid, kui teised asfaldiservas tuulevarju üritasid otsida. Kindlasti esimene baigil finisheerija!
Koondisemees Kaidoga grupi pead kontrollimas
Muidu sai loksutud teises suures grupis. Kas oli võimalus peagrupile järgi jõuda? Jah, kuigi läksin viimaste hulgas oma kuni 500 gruppi, sain ringteel juba esimese pundi saba peale. Aga kaks korda järjest rebenes kett just paar sõitjat eespool ja kolmandal korral pandi peagrupi lõpus Lennujaama lähedal väiksem matakas ning sinna see tagaajamine jäi. Edasi jätkus see saateautode tuules, aga siis kamandati need tee äärde ning kogu rapsimine läks “tuulde”. Sai vähemalt korralikult soojaks sõita algusega!
Ketaspiduritega eliidi gruppi veel ei lasta
No need torbikud Tartusse sisenemisel. Juba hakkasid ettepoole liikuma tegelased, keda kogu sõidu jooksul kordagi näha polnud. Minule jäi eriti hambusse nr 314 Margus Kaur, kes sihikindlalt pressis ennast mööda keskjoont ettepoole. Hoiatus ei toiminud ja mees kihutas paratamatult torbikule sisse, mis muidugi kenas kaares gruppi sisse lendas. Kuidas te sõbrad seal tagapool neist mobiilsetest miinidest mööda saite, ma ei tea, aga see oli tõeliselt hirmuäratav kilomeeter.
Liisa:
Tee täis kollaseid joogipudeleid, koonuseid ja liiklusmärke – see võiks olla kokkuvõtvalt hea kirjeldus. Ise õnnestus neist kõigis mööda manööverdada. Stardigrupp oli mul 300-500. Sõtisin suures 200 pealises pundis, kus olid ka enamus minu tiimikaaslasi, va. Rain (talle ei sobinud meie seltskond vist:)
Kiiver viltu peas nagu Harri Kirvesniemil!
Terve sõit oli hea enestunne ja keskmine pulss vaid 159! Tõuse sõitsin probleemideta. Võistluse lõpuks märkasin, et olen vaid pool pudelit joonud ja 5’st geelist tarbisin 2. Ilmselt seda tänu jahedale ilmale ja suhteliselt rahulikule tempole.
Antud võistlus pani minu kahenädalasele koormustsüklile punkti. Hea punkti ka, 5. koht naiste absoluudis!
Taikki:
Kurikuulus Tartu “laiba”Ralli. Paljud kardavad ja kiruvad, aga ikka lähevad. Nagu ka mina. Peamiselt eelkõige distantsi pikkuse – teist ca 130km karvajalgade mnt võistlust kalendris pole ning mõnusa profiili pärast. Pühapäeva hommikune ärkamine ei tõotanud head, pulss juba punases, enesetunne vägagi kehv. Vitsutasin mõne pannkoogi, natuke mannaputru ning ühe muhvini kuidagi sisse ning läksin leiba luusse laskma. Soojendus oli ok, stardikoridoris sain teise ritta, Rain Lond´i ja hr staarblogija taha. Selle TM muusika võiks ära vahetada, no ei meeldi mulle.
Riia mäest sain enam vähem üles esimese suure pundiga. Peale vastvalminud viadukti, kui uus 2-realine tee hakkas kitsamaks minema hakkasid kostma esimesed vilinad ja kärsahais vallutasid haistmismeeled. Nagu arvata, visati maoli ikka ka. Pidin korraks jalastuma, jäin pundi täitsa taha. Ning algas korralik kütmine, et punti tagasi jõuda. Õnneks mingil hetkel see õnnestus. Tõenäoliselt see kangutamine sai ka saatuslikuks, enesetunne halvenes veelgi. Juba Tatra orgu laskudes oli tegemist, et mitte maha jääda. Ca 2km enne mäefinisit imesin ära, no ei jõudnud. Taastusin, vähemalt lootsin nii, kerisin ning ootasin järgmist punti. Kui teise pundi esimesed möödusid, proovisin watid jalgadest peadaalidele anda, aga no ei õnnestunud. Ei olnud “elu jalgu”. Nagu soe nuga läbi või läheb, vajusin ja vajusin mina aga gruppetost läbi. Mäefinisis olin 15-20m juba maha jäänud ning alla andmas, tagasi kõigest 22km ju, kuid mingil põhjusel võtsin jõu kokku ja üritasin tagasi sappa kihutada. Õnneks oli peale minu veel üks tegelane, kes aitas. Kui saba käes, langes otsus lihtsalt edasi sõita lootes, et enesetunne paraneb. Kahjuks nii ei juhtunud ning loksusin täitsa sabas üle finisijoone. Kui paljud väitsid, et oli üks kergemaid rallisid, siis minu jaoks kohe kindlasti kõige raskem.
Üks huvitav moment oli veel, esmakordne minu “karjääri” jooksul. Nimelt otsustas üks kaasvõistleja oma pissihäda otse sadulas likvideerida, aga mitte nii, nagu palka saajad ratturid seda teevad, vaid lihtsalt ja otse öeldes – püksi kusedes. Krt mees, urineerimisvajadus ei anna häbeneda, arusaadav, aga tõmba siis serva või jää viimaseks. Õnneks jõudsin reageerida, enne kui vedelik minuni jõudis.
Tulemused:
1. Samuel Pökälä 3:01:07
62. Rain Lond 3:05:17
215. Kaido Kriisa 3:23:22
239. Alvar Suisalu 3:23:23
267. Liisa Kull 3:23.25
392. Taikki Tillemann 3:24:14
406. Bruno Tamm 3:27:45
413. Raul Talumaa 3:28:53
476. Raino Einroos 3:29:11
749. Madis Türi 3:44:59