CC Rota Mobilis

Marion: Startisin esimesest koridorist, aga ühtegi tagant tulevasse gruppi ei suutnud püsima jääda. Umbes 20 kilomeetri paiku pääsesin väga napilt kukkumisest, mis oleks minu sõidu küll lõpetanud, üks tagant tulnud sirgelenksumees võttis sarvega minu oinasarve ilusti käevangu ja ma ei saa siiamaani aru, kuidas ma sellest jamast pääsesin. Igatahes teine tüüp lendas jubeda kolinaga üle kahe sõidurea vasakusse serva maoli ja sinna ta vist jäigi. Peale seda ma hiilisin vasakus servas ja sõita enam eriti ei julgenudki. Viimaks õnnestus jääda pidama ühte 5-10 mehelisse gruppi, kellega sai vaikselt lõpuni loksutud, peale Otepääd ei viitsinud keegi enam tõmmata ja keskmine kiirus langes kõvasti, tuul oli vastu ja mõnus allamäge sõit ei olnud nii ladus, kui laagri ajal.



Raul: Sel aastal siis number esimesse stardigruppi, alati ennem kuskilt tagantpoolt alustatud. Astusin sinna 5 min enne starti. Mõtlesin, et peaks piisav olema, et esimesse punti algul saada. Aga dünamo, ajasime 7-8 matsiga ca 10 km esimest punti mingi 300 meetrise vahega taga ja siis jõud rauges. Liivalt kuni Otepääni kulges eluke suures 100-300 tegelast kollektiivis. Nagu alati, viimasel kolmandikul hakati kukkuma, ise pääsesin (korra pidin ikka ka teekõrvale murule pöörama). Tatra org tegi kah mõned korrektiivid suures pundis ning jõudsime finisisse 20-30 tegelasega, mõtlesin, et hea rahulik finisheerida, aga aru ma ei saa, enne ja isegi pärast finisit pannakse lambist matsu rajapiiretesse- ega see ei tähenda et kui väsinud oled, siis võib mõtlemise ja vaatamise maha jätta. Ja palav oli ka, külm pilsner maitses pärast hea.



Andre: Starti läksin hirmsa tahtmisega ees pundis vastu pidada. Olin ju saanud esmakordselt eliidi stardigruppi – millal siis veel üritada. Mingi aeg ma seal püsisin, aga mitte kaua. Sain sellise kangi, et vajusin 2 punti tahapoole. Siis taastusin ja lõpuks püüdsime ees liikuva pundi kinni, kus oli ka Raul, kellega mõni km tagasi olin koos vuranud. Rada ise oli võrreldes eelmiste aastate omaga päris raske. Lisaks puudus tuul, mis tõstis tempo päris kõrgeks ja pundis oli sellest tulenevalt raskem olla. Rämedalt suurte kividega pinnatud tee suretas käsi ja õlgu, temperatuur hakkas aina üles kerima… Kuna grupp paisus pea 200-300 liikmeliseks oli lakse kõvasti. Tagant poolt tuli pidevat raginat ja oigamist. Lisaks oli veel kogu raja kiiremal laskumisel (minu spido näitas 70 km/h) öine vihm toonud rajale kivid ja liivaluited, seal viskasid ka mingis mehed selili. Ja siis hakkas minu jaoks aktsioon peale, või siis lõppema. Enne Pangodi üritasin joogipunktis lisa pudelit haarata ja vajusin selleks grupi lõppu.
Pudelit ma loomulikult ei saanud ja kui ennast kooma sõites pundile järgi lajatasin ja silmad verd täis tõusu võtsin kostus eest rämedat mürinat. Selgus, et grupi esimeses pooles oli keegi ennast nii maha laotanud, et kogu tee laiuses oli rahvamass maas nagu Stalingradi lahingus. Mööduma pidi pm kraavi kaudu. Kõik kes olid ees pool laksu said minema ja vahe oli sekundiga päris korralik. Raul pääses õnneks sealt hooga läbi. Üritasin veel koos Öpiku , Pae ja veel mingite sellidega, aga ma olin taga ajamisest nii koomas, et peagi lasime herr Paega jalad sirgu ja veeresime lõpuni. Vaatamata viimaste kilomeetrite uimerdamisest tuli keskmine 39 km/h. Finishis tabas mind aga kuumarabandus – külmavärinad, pea käis ringi, süda oli paha. Lisaks olin suutnud stardis kingad nii kõvasti kinni tõmmata, et üks jalg oli kuumast nii paiste läinud, et nüüd lonkan ja midagi tihedamat sokist jalga tõmmata ei saa.


147. Raul
261. Andre
336. Kaido
843. Marion

Tulemused