CC Rota Mobilis

Narva Narva Narva. Logistika peavalu kuubis. Hea, et veel Saaremaalt sinna ei pidanud sõitma. Samas ikkagi midagi eksootilist – enamikel oli võimalus jälgida lummavaid vaateid Sillamäel, kus aeg tundus peatunud olevat. Meil oli seekord väljas vähendatud koosseis, kuna logistik Andre ei suutnud oma ressursse komplekteerida ning jäi koos Kaidoga õlli libistma maarajoonidesse.

Noortekoondis võttis seekord, palju võtta andis ning Grete-Liis ja Lauri tõid ära hõbeda ja pronksi N8/M6 klassis. Sarja ainuvalitsejanna Aidi-Gerde sõitis omaette ees ning meie omad jagasid maid kahekesi. Vinkusid Narvas ei antud kahjuks, kuigi Rakvere Lihakombinaat suht lähedal.

Narvas oli “rauad paremal” rada

Clipless poweri vastu ikka ei saa

Alvaro:
Viimasest piirilinna külastusest oli kulunud igavik. Saabudes aegsasti piirkonda oli võimalus tutvuda sealsete kaubanduskeskustega, mida oli tekkinud kui seeni peale vihma. 30 min nendest kõige suurema ees patseerides tõi kahjuks  välja valusa tõe – selle aja jooksul kuulsin täpselt kahe inimese suust eesti keelt. Ka R-Kioskist prooviostu sooritades vastas müüjatädi mulle meeldiva ja totaka naeratusega üritades razumeitada, mida ma talle räägin. Mmmazendav. Keeleseadus siin Eestimaa otsas küll ei kehti.

Narva linnuse taha rajale jõudes oli pilt väga ärev. Juba sissesõidu tee juures laskusid junsud tõsisemat sorti kallakust alla. Ja esimesed signaalid luurajalt Paidult olid ka positiivsed – rajal leidub mitu maasikat. Prooviring kinnitas kõike ja lisas veelgi entusiasmi – jälle (alles oli Rakvere) on nad trassi timminud minu jala ja ratta jaoks ideaalseks. Olid neli tõsisema kategooria tõusu, mis tulid paarisrakendina ning lisaks mõnusat siledat keerutamist singlimoodi radadel.

Laskumine staadionile

Sõidust ka mõni sõna. Stardikoridor oli seekord tehtud ajuvabalt lai. Nagu Tartu Maraton oleks sealt läbi läinud. See tähendas ootamatust esimesse kurvi sisenemisel, kui vägagi eksootilised tegelased külje pealt sisse rammisid ja ma kuhugi kapakohila kanti langesin. Raino Einroos tekitas elevust haarates esimeselt laskumiselt kaasa 5 meetrit kollast piirdelinti ning vuras sellega siis ka järgnevast tõusust uhkelt üles. Edevus ei anna asu….

Kannatame kannatame…..

10 ringi ning polnud plaaniski Paidult ringiga saada! Jätkasin samas vaimus Rakverega ning varsti peale kolmandat ringi olin seljatanud Ivo Põllu. Samas tuiskas mööda Hawaii noorsand Taavi Part. Õnneks polnud ta raskemates elementides veel kodus ning varsti haakisin end sappa. Sellest sai alguse kogu võistluse väldanud paarisrakendis töö, mis tuli mõlemile kasuks.

Tuleb end oponendi ees tugevana näidata

Eelviimasel ringil oli pilt selge – mees on nõksa tugevam siledal ning kergematel tõusudel, mina suudan kõige järsemad tõusunukid ning laskumised kontrollida. Valmis sõjaplaan. Tuli oma üle kümneaastane kogemus selles sarjas ju kuidagi uustulnuka vastu välja mängida. Läksin tõusudel ette ning hoidsin just sellist tempot, et ise ei kõrbeks ning tagant mööda ka ei pressiks. Singlitel lasin puhta tirri. Jäänud olid viimased 400m, mis kõigile pealtvaatajatele samuti jälgitavad. Viimased kaks järsku tõusu vallikraavist üles. Pressisin ette ja viimase tõusu all täpiks. Valus oli, kohe täitsa valus. Aga Hawaii ei osanud seda oodata ning jäi maha õnneks 10 meetrit. Sain uhkes üksinduses laskuda staadionile. Hooaja esimene poodium tuli ära.

Das fotokunzt!

Tänud eelkõige Kaidole, kes otsustas loobuda sellest etapist ning Antile, kes ei soostunud Andret auto peale võtma. Ilma teieta oleksin lõpetanud jälle seal mudaliigas 4-6 koha vahel. Aitäh sõbrad!

Musklivahet on märgata?

Tagasitee oli ka huvitav. Kohe peamagistraali kõrval tänaval oli keegi sussid püsti visanud. Haigla sinine present ümber ta seal lebas ja pollarid vormistasid pabereid. Kedagi ei paelunud see. Tavaline asi. 12 kilomeetrit Narvast asus keset perifeeriat Hotell Laagna. Otsustasime külastada. Kogu perega sai seal minna veeparki liutorusid katsetama ja saunama vaid 145 krooni eest. Selle rahanatukese eest ei oleks isegi laps sisse saanud Aqva Spasse Rakveres. Tase. Muidugi eesti keelest ei teadnud seal keegi mõhkugi ning kaardimakseterminal oli suht tundmatu asi. Ja süüa anti restos ka veel, kui tund aega ette tellida. Mida veel tahta ühelt pühapäevalt!?

Bruno:
Hommik ilus ja asusime teele. See oli vist Tallinna inimestele kõige kaugem koht, kus see aasta Team Rattapood Cup on toimunud. Aga võistlusest – laste start – kõik tavapärane. Lauri kolmas ja arvatavasti kinnitas ka selle koha üldkokkuvõttes.

Mees peab tõususel küll kehaasendit korrigeerima

Minul nii hästi ei läinud. Soojendusringil õnnestus kõhuli käia, mis minu puhul väga tavapärane pole! Eks see näitas ka natuke raja raskustaset. See oli selle hooaja raskeim –  ja see ei olnud ainult minu arvamus. Seega midagi head loota polnud, kuigi olin suutnud suve lõpuks paar kilo alla võtta.

Raja keerulisimal laskumisel

Stardi võtsin seekord rahulikult aga see mind ei päästnud. Ringi keskel, teisel tõusul, läks kett pooleks. Mis teha – tugevad jalad ja nõrk mõistus! Sõitsin tõukerattastiilis ringi lõppu ja parandasin keti. Vahepeal andsin ka Treki-mees-Allanile kummivahu ja sõit võis jätkuda. Olin selle viperuse tõttu kaotanud teistele sõitjatele ringiga, seega oli vaja ainult lõpetada. Vist isegi viimaseks ei jäänud, kuna purunenud kummiga Treki-Allanit suutsin edestada.

Kala nägu peas ja finishijoon paistmas all

Respekt Sussa ees, et suutis viimasel ringil kolmada koha, sõna-otseses mõttes, välja võidelda. Tänud ka joogipunktis tegutsenud Monikale!

Fotomaterjal:
http://nagi.ee/photos/vosarattur/sets/281447/

Tulemused:
http://www.ejl.ee/ofile.php?lid=2338