Tour de Ahvenamaa
Alvaro osales Tour de Ahvenamaal.
Ahvenamaa. Esimesena tuleb kindlasti meelde Tax-Free. Siis tuleb meelde veel ilus loodus ja kala. Ja kolmandaks kindlasti Ålandi kartul! Muid põhjuseid selle looduskauni koha väisamiseks oli veel, kindlasti mitte kõige vähemtähtsam piiritud Snusi varud sinna sõitvatel laevadel – selle kraami peale anti enne reisi tonnidesse ulatuvaid tellimusi. Narkomaanid need sportlased krt.
Selgub aga seal saab ka väga edukalt nii ratta- kui mootorratta turismi harrastada. Teed on ehitatud graniidi peale ning ülimalt heas seisukorras. Ja isegi rattaradade sildid igalpool väljas.
Kui Tallinki lootsik reedel kell 05:00 22. mail, 2009 sinna sadamasse jõudis, startisin sealt VW Transporter bussis koos musta miljoni Viimsi koolilapsega. Normaalne! Rattamatkajad olid kõik ratastel ja valmis saarele seitsteteist tiiru peale tegema. Ühel olid isegi Kalevi JK püksid, aga ülejäänud oli küll puhta amatöörid. Üritasid küll kõik bussi tuules hoida 70ga, aga kuskil peale 20 kilomeetrit jäi üks tüdruk maha ja siis ka üle jäänud punt :-).
Mökki oli suur. Vääga suur. 20 meetrit merest otse rannakaljudel. See miljonivaade nagu nad räägivad. Peale hommikusi paadipumpamisi ja 3 tundi merel ussi leotamist sai lõpuks süüa. Eluvaim tuli sisse ja lõpuks võis ka ratta bussist välja õngitseda. Trenni ju vaja teha. Kolmetunnine magamine laevas ja õngitsemine ei süstinud just suurimat optimismi sõidu osas, aga pole hullu.
Väljas 14 kraadi ja pilves. Start. Hea asfalt. Vähe autosid. Kohati natuke kitsad teed. Aga mis põhiline – siledat ei olnud vobshee. Uskumatu, aga esimesed siledad lõigud tulid alles 2 tu
nnise pressimise järel. Kogu aeg on taustsüsteem 3-5 kraadi viltu. Sellised suure hammakaga võetavad tasandatud Nõmme mäe sarnased põksud, sekka paar üksikut Tatra oru ja Kadaka tee viadukti purakat. Vastutuulde sellistel minnes hoidsin alguses alla 28 keskmist.
Trajektoor algas ülevalt Geta (meie keeles Gheto) lähedalt alla ja läände. Sealt vasakpööre ja otse itta välja. Ja sealt üles mööda väikeseid teid tagasi. Teed on ülihästi märgistatud. Leidub vaatamisväärsusi otse tee ääres, muuhulgas Taffeli chipsitehas. Poode ja putkasid eriti pole, nii joogivarude täiendamine problemaatiline. Põnevaimad hetked olid idas enne Kvarnbö-d, kus rattatee osutus konkreetseks kruusakaks. Kui veel täissöönud ja läikiva karvaga ülitumehallpeaaegumust miisu ka veel ülbelt üle tee patseeris, kartsin juba halvimat alanud Saaremaa velotuuri kuulsalt lõigult. Seekord läks õnneks – sain seal kruusal (kokku 5 km) veel max kiiruse 45 km/h, elamus missugune. Oli alanud tagasitee taganttuules!
Jook hakkas otsa saama, tuli punni peale keerata. Keskmine tõusis vaikselt üle 30 ja Merida püss püsis vaevu koos. Tulemuseks 75,2 km, keskmine 30,4 km/h. Tõusu ca 600m. Üksi sõites sellise rahuliku trenni ja päris karmi maastiku kohta polnud üldse paha. Rattaralliks peaks küll hästi sobima selline laks. Võis alata taastumine Snusi üledooside ja kalalõhnalise merevee taustal.
Tulemused:
Vanuseklassis Joodikud ja Kalamehed austusväärne esimene koht!
PS paljud autojuhid vaatasid mind küll imeliku pilguga. Ju pole siis MNT relv just eriti levinud nähtus selles kandis.