CC Rota Mobilis

Asse ja Madis

Madis: Mul on kogemused mitmest Vooremaa tuurist. Et umbes sama asi viia Rõuge ja Haanja tõusudele? Juba eelmine aasta tundsin, et midagi olulist jäi hooajal vahele, kuigi siis sai seda Eestimaa looduse mägisemat osa nauditud Haanja 100 üritusel. Kolm päeva kulgesid suhteliselt plaani järgi, hommikul puder sisse, riidesse, rajale.. siis oli igasuguseid elamusi… kahjuks ei ole vorm selline, et võiks pidevalt kihutada, muidu oleks lahedamaid kogemusi jagada:). Suured tänud Assele, kelle tuules sain pea kõik kruusateed istuda. Üritasin ise metsa vahel tuure põhjas hoida, osaliselt ka õnnestus. Reedel (proloog 6km ja 40km) jäin ellu, laupäev (72km) surin suht kuulsusetult.. palusin Assel ees ära sõita finishisse, ei olnud teps mitte kindel, kas järgmine päev on tark rajale minna… siiski.. taastusin mingi hetk ja suutsin lõpu poole tuurid taas ülesse saada.. Assele laupäeval siis kaotus ~10min….pühapäeval pidasin paremini tempole vastu (~68km).. siis kihutasime Assega koos ka lõpusirgel, võtsime algusest peale mõistliku tempo ja lõpu poole jõudsime ka mõnest paarist mööda sõita, kes rohkem väsinud näisid. Eriti mõnus oli vahepeal Läti piiri äärsetel aladel kõrgetel laugetel tasanditel ümbrusele pilku heita.. ja hea mulje jättis Läti roheline maasikamägi… ühelt küljelt oli sinna ikka hea tükk turnimist.. aga teiselt poolt läks alla nagu Rakke24h kiireim laskumine… kus käed suht kramplikult lenksu küljest hoidsid ja pilk kippus rappumisest uduseks minema:). Mõnus üritus, lahedad kaaslased ja palju vaeva – järgmine kord uuesti!


Andre ja Kaido

Asse: Väga vägev üritus!Kuna mul puudus igasugune tuuri kogemus,olin ise algul suht ettevaatlik oma jõuresursside kasutamisel.Polnud mingit aimu,kas jõuab üldse sel kuppelmaastikul ka kolmanda päeval veel liikuda.
Esimene `pirn`oli kohe 1.etapil,kus suutsin`vesioina`juures,enne lõputõusu korraliku nipli panna.Õnneks läks kõik õnneks ja peale kiivri ma midagi muud ära ei lõhkunud.2.etapil midagi nii põnevat ei juhtunud,sai see lihsalt meeldivas tempos läbitud ja jõuvarud hoidsime Madisega laupäevaseks etapiks,mille pikkust lubati pea 73 km.
Enne tuuri leppisime Madisega kokku,et ei hakka me tuuril kohti taga ajama,vaid võtame eesmärgiks tuur läbi sõita ja elusalt ja tervelt lõpetada,seetõttu alustasime me 3.etappi samuti tagasihoidlikult et mitte ära kustuda sellel pikal sõidul.Sõit sai sõidetud ja õlu maitses õhtul ka hästi,saun oli mõnna;).4.etapp pühapäeval oli peaaegu sama pikk kui eelmine päev,aga oluliselt kiirem,enamus rada kulges mööda kruusa-ja metsavaheteid.Möödaminnes sai külastatud ka naabreid lätlasi.Millegipärast tundus mulle,et nende teed olid rohkem lahtise kruusaga ja `libedamad`.Lõpupoole õnnestus meil kinni püüda ka rivaale,kes sõidu alguses meist mööda vuhisesid.Lõpp hea kõik hea,saime oma eesmärkidest kinni peetud,ehk siis jõudsime finisisse elusalt ja tervelt,ning tehnika pidas ka ilu sasti vastu!


Kuido ja Raul

Raul: Kõige rohkem meeldis sel aastal Läti külastus, kuna need rajad olid uued ja huvitavad. Eesti radadel oli väga palju deja vu tunnet. Sääski oli ka palju. Selline pikk jutt siis.



Kaido ja Andre: otsustasime tuuri pingevabalt võtta,st läheb nagu läheb. See, kuidas see meil õnnestus,
võid allolevast loost välja lugeda.

Proloog
Proloog kujutas endast ühte väikest sutsakat (7 km), mis muuhulgas sisaldas
ka kahte-kolme keskmisest keerukamat laskumist, mudast laudtee lõiku ja paari
teravat tõusu. See sujus meil suurepäraselt, mida ei saa öelda ekipaaži
Grišha/Lipp kohta, kes kohe esimesel võimalusel rukki panid (alati tuleb
rada enne läbi sõita :)) ja meile vastassuunas peaaegu otsa kihutasid.
Soolo klassis võitis Porteri Tiimo Tõnisson, paaridest AT Sport Rohtmest/Puu.
Meie koht: 10.



I etapp: 40 km
40 km – arvad, et 1,5 h ja kerge väsimusega finishis, aga ei. Pea 2 h
andmist, 572 m vertikaali. Kaido hakkas näitama kergeid ohumärke, et minek
ei ole just päris elioniviiekümnemehe vääriline. Pidime ühe pundi minna
laskma(kus olid ka Guido ja Raul),sest Kaido sokid hakkasid alla vajuma . Lõpus karistasime ära Craft/Nike tandemi Simmo ja Eriku ja olime tagasi Ööbikuorus 1 tund ja 53 minutit hiljem.
Tuuri pidi pooleli jätma Eero Kiskonen, kes süütus kohas üle lenksu käis ja esialgsetel andmetel
rangluu murdis.
Soolos võittis Martin Loo, paaridest Nõlvik/Kodanipork
Meie koht etapil: 14. ja kokkuvõttes 13.kohal


no tule juba 🙂

II etapp,

http://klipid.haanjarattaklubi.ee/tuur/tuur08_profiil_II_etapp.pdf

73 km, üle 1300 m vertikaali….
See sõit jääb kauaks meelde ja seda mitte liiga positiivsete emotsioonide tõttu. Rada oli huvitav,aga ikka vääääga raske. Kõik Lõuna-Eesti võimalikud tõusud(välja
arvatud Munamägi) tuli risti-põiki üles-alla sõita. Püstümägi,
Tsirgumägi, Vällamäe, Tsiamägi, Taevatrepp, Sikamägi, Suurõmägi, Jaanimägi,
Rabadumägi…… Andrel need kohad peas ei ole(isegi peale sõitu ei mäletanud midagi), küll on aga kõik nurgatagused teada Kaidol, kes juba enne igat tõusu teadis mäe nime, kõrgust,
koordinaate, esimest tipu vallutajat ja mäe jalamil elavate inimeste poolt
kasvatavate kartulite sorte…
Kaidol oli täna jalg ikka väga kinni ehk siis TÜHI,NÕRK,LÖDI jne – tõusudel tuli enamasti ratast lükata,sest sõita lihtsalt ei jõudnud.
Alguses püüdsime teistega kaasa minna,aga õige pea selgus karm tõde ja edasi surusime omas tempos. Justnimelt surusime,mitte ei sõitnud. Siin tuli meelde Porteri Rauli legendaarne lause: tossud
ei jookse, ujumispüksid ei uju, aga ratas sõidab – seekord ei sõitnud, vähemalt
mitte sellel rajal. Agoonia, lõputuna tunduvad tõusud(millest Andre ennast kõva jala ja kerge käiguga üles keris), imevad märjad lõigud, saepurupõhjaga
suusarajad, lahtise kattega kruusateed, tuul, kuumus ja janu. Õnneks toimis hästi meie jootmistiimi töö: TÄNUD VERONIKALE ja HELENALE!! Vällamäe kaks esimest põntsu elas Kaido üle,aga lõunatipu(302.9 ümp) vallutamisel pidi otsad andma ja peas tiirlesid igasugu mustad mõtted(millel siin pikemalt peatuma ei hakka),samas sektoris saabusid tal järgemööda kõikvõimalikud jalgade lihaskrambid,mis kestsid lõpuni. Ei aidanud ka viimane abinõu – Sleha(pildi lõi selgeks,aga keha ei tulnud järgi).Lõpuni oli jäänud veel u 30km,mis tundus sel hetkel üsna kättesaamatu kaugusena. Kaido pingutas tänu Andre kannatlikkusele(ootas ja vedas mind kogu distantsi vältel) lõpuni ja sõitis endal sokid jalast ära. Tuttavaid finishilähedasid
radasid oli hea näha ja lõpujoon oli armsam kui vanaema küpsetatud pannkoogid…
Tagasi olime ajaga 3 tundi 49 minutit ja natuke peale. Vaatamata madalale
tempole(Andre jaoks) oli enesetunne vääga räbal. Miks ma selle jamaga tegelen? Ma ei
lähe enam ühelegi võistlusele !!! jne. Peale nelja õlut ja korralikku
kõhutäit taastus endine maailmavaade. Pidime veel ümber veenma Madise, kes
tahtis otse finishist autoga koju sõita. Ka tema veenmisele kulus
mitu õlut ja makaroni.
Etapi võitis Erkki Kukk, paaridest oli parim HE Karu/Tuisk.
Meie koht: 14.


meie klubi ainukese endise eliidisõitja näol on kustumatu naeratus 🙂 Tubli.

III etapp,
69 km ja 1030 vertikaali

http://klipid.haanjarattaklubi.ee/tuur/tuur08_profiil_II_etapp.pdf

Kuna eelmine päev oli tõsine agoonia, otsustasime, et sõidame igal juhul lõpuni ning võtame alguses rahulikult. Mis seisus on Kaido ja mis seisus Andre ise on, ei osanud veel arvata. Start anti Gunderseni meetodil, need kes kaotasid liidrile tund või rohkem, läksid korraga ühisstardist kell 11.00. Paraku olime meie teisena, kes sinna gruppi jäid. Alustasime rahulikult, Kaido läks ette, et algusestema tempo järgi endid käima sõita. Ja siis me läksimegi käima nii, et Andre vedas ees 150km/h ja ülejäänud niutsusid tema tuules,rohkem vabatahtlikke vedajaid grupis ei leidunud.Vahest harva kamandasime kedagi teist ka vedama. Kaido kestis suurepäraselt(päevad ei ole vennad), tempo oli kõva.
Neelasime järjest gruppe ja üksiküritajaid. Läti poolel ootas legendaarne Drusku pilskalns,
millest väidetavalt ei olnud veel keegi suutnud rattaga üles sõita.



Selgus, et Eesti poolel on kõvemad ratturid ja paljud said sealt ka rattaseljas üles. Vahetult enne seda tõusu jõudsime järele suuremale grupile, kus olid ka Raul ja Guids. Andre keris sellest seinast ennast
üles, ülejäänud jalutasid. Kaido lasi laskumisel pidurid lahti ning olimegi kahekesi sellest pundist läinud. Finish saabus kardetust kiiremini ja õnneks jõudsime pingutada lõpuni. Olime kohal suure pundi stardi teistena(meie ette jäi üks kohalik soolosõitja). Aeg oli hea: 2 tundi, 49 minutit ja 58 sekundit- olime 3.päeva kümnenda ajaga kohal. Kokkuvõttes 12.koht Hea emotsiooniga on alati hea lõpetada!! Soolos võittis kokkuvõttes Erki Kukk ja paaridest Lasse/Kodar. Palju õnne neile!

Finsihis muidugi pidi Andre veel koos Edvardiga 2 tundi passima, kuna nende autojuht hr Veiko Kelk Clubbersist oli veel trassil vanamesiter Raitviiruga, kes arendasid sirgetel kiirust koguni 22 km/h. Kiire kõne Veikole ja selgus, et tandem mõõdab kilomeetreid alles 58 km peal ja Erik sööb lõunat….


11. Raul / Kuido Lemloch
12. Kaido / Andre
31. Asse / Madis


Protokoll