TRM 2011 – Sportlased
Mis maitseb paremini kui seene-pesto lasagne? See saab olla ainult klubikaaslase ihaldatud skalp. Marek ja Bruno lõid iseendile Tartu Maratoni raames võistluse võistluse sees. Kord oli Pearu peal, siis puksis jälle Piibeleht end alt välja. Nendele lisaks tegi väga isase sõidu meie kapten Rain, kes eelmisel õhtul piirdus teadlikult vaid ühe õllega ning lükkas kõik vabad kruusid Bruno nina ette. Tulemuseks väärtuslik 62. koht üldarvestuses.
Bruno vs Marek:
Enne hooaja tähtsat sõitu ei olnud mingit tunnet. Vormikõver oli juba hakanud allapoole veerema ja trenni polnud ka eriti teinud. Jõudsime laupäeval kohale ja ilm oli super! Peale rajaga tutvumist otsustasin alla panna FastFred-id. Enne starti olid pinged suured, kuna peas keerles küsimus: „Kas seekord suudan alistada vanameister Anti?“ Mulgi Elioni valus kaotus oli veel selgelt meeles.
Etteruttavalt võib öelda, et Antil vedas seekord tehnika alt! Sõit ise kulges tavapäraselt. Minu FastFred-id õigustasid ennast – kruusal veeresid, kui „loomad“! Püsisin enam-vähem koguaeg sama koha peal 250…270. Ainuke huvitav vahejuhtum oli, kui Püta peale kummiparandamist meile järgi jõudis ja kodanikud otsustasid temaga liituda. Punt tõmmati tootalselt ribadeks ja hiljem tulid need „kodanikud“ meile selg ees vastu, sest ega üle oma varju ikka ei hüppa!
Siis tuli joogipunkt ja Püta nokitses seal veel midagi, siis jõudis meile jälle järgi ja tõmbas jälle pundi ribadeks…. See oli isegi natuke naljakas! 1km enne lõppu, betoonsillal, viskasin pilgu tahapoole ja mida ma näen – Marek!!! See oli selline adrekalaks, et otsustasin välja panna kõik, mis oli. Finišhisirgel oli selline hirm nahas, et lendasin nagu kuul. Lõpuks jäi minu ja Mareki vahele 4 meest ja 4 sekundit. Finišhikoridoris ei suutnud ma jalgu enam sirgu ajada, kuna need tõmblesid krampides!
Veel üks ÜLIOLULINE statistiline näitaja: MAX KIIRUS 73,04 km/h.
Marek vs Bruno:
Enne starti pani Bruno mulle peale väga raske aga mitte võimatu ülesande. Kui ma teda seekord võidan, siis sellega kompenseerin kõik allajäämised sellesuvistel võistlustel. Kohe stardist asusin tõsiselt asja kallale ja möödusin esimesel heinamaa lõigul Brunost, seega algus oli ilus. Aga asfaldile jõudes minu kiirus tema omale enam ei vastanud ja nii ma maha jäingi, kerge ärevus hakkas tekkima.
Harimäe kandis jõudsin Bruno grupile uuesti järgi. Grupp oli päris suur, tema oli grupi peas, mina aga rippusin taga kummipaela otsas. Peale kruusalõike, kui metsa ja põllule keerati, tekkisid suure pundi asemel mitmed väikesed grupikesed, mis võimaldas Brunol jälle minu nägemisulatusest ära liikuda. Uuesti läks minu jaoks ärevaks u. 10 km enne lõppu, kui hakkasin jälle tuttavat selga kaugustes nägema. See andis kõvasti indu juurde ja iga km-ga lähenesin talle märgatavalt. Päris järgi jõudsin viimases, saepuruga täidetud pehmemas kohas.
Plaan oli siis selline, et hiilin vaikselt põhikonkurendi tuules ja enne lõpukurvi panen litri ära. Aga millegipärast vaatas ta vana finshipaiga lähedal asuval sillakesel jalgevahelt tagasi ning tundis ära minu ratta esikahvli. Te oleks pidanud seda nägu nägema – Marek, sina siin? Lahkelt pakkus ta mulle välja, et tõmbame nendele eessõitvatele ratturitel järgi. “Vea sa esimesena” ütles ta mulle. Mina, algaja ratturina, läksingi õnge ja üritasin konkurentidele järgi jõuda. Seda kasutas Brunn väga osavalt ära. Ttal oleks nagu peale minu nägemist mingi prunt eest ära lennanud! Ttõmbas minust mööda ja lõpusirgel veel kõigist nendest meie ees liikunud meestest. Seega jäi mul seekord oma igipõline konkurent karistamata.
Jutukese järgi võib jääda mulje, et võistlesin ainult Brunoga. Ja nii tegelikult oligi :-))
Madis:
Üldjoontes võib vast heaks kiita. Stardis olin 3173, finishis 1675. Harimäelt allasõit meenutas veidi slaalomit,
kuna enamik lasi selles sektoris tirri. Veidi harjumatu oli vahepeal ühe pakiraami tuules sõita, aga samas ei nurise.
Oli Ilus ilm ja süüa ning juua sai ka. Haamrit seekord ei tulnud, ei mõistagi, kuhu see jäi. Ilmselt jätsin selle
varuks – Haanja jaoks:)
Ethel:
Läksin starti teadmisega, et täna pole suurt midagi oodata, sest “tänu” kurguhaigusele olin viimase 4 nädala jooksul teinud 2 trenni ja võistelnud xdreamil, mis tervise päris korrast ära viis. Rada oli sel aastal tõesti kuiv, ainult ühest mäest pidi kõndima, kuna selles inimmassis polnud lihtsalt võimalik isegi proovida üles sõitmist.
Esimesed 60 km oli tore, siis sai jõud otsa ja edasi mõtlesin ainult, et saaks ometi ära koju. Protokolli järgi tuli välja, et tegin oma tavapärase sõidu siiski ära ja nii mõnestki Elioni konkurendist olin ees ja mõnega oli vahe väiksem kui tavaliselt.
Üsna alguses kuulsin rõõmsaid hõikeid, et Ethel, tule võta üks õlu! Oli Andre oma tandemiga. Aga nad ei mallanud vist ära oodata, kuni ma grupis äärt vahetan ja raputasid mu maha ja nii ma oma õllest ilma jäingi! Mingil hetkel sõitis mööda Madis, viipas tagasihoidlikult käega ja kadunud ta oligi. Üllatus oli suur, kui finishikoridoris seistes avastasin, et ta tuli hoopis peale mind – ta käis vahepeal rosinaid ja kurki nosimas.
Max kiiruses jäin Brunole kõvasti alla :D, mul oli kõigest 65 km/h. Aga ma olen väiksem ka ja minu grupis ei saanudki kiiremini vuhiseda (vabandusi ikka leiab)!