CC Rota Mobilis

Cross is here ja Cross is Boss jne – aga mis värk ikka sellega on, et on vaja külmas ja mudas püherdada?
Andre tegi üle pika aja CX sarja täies mahus kaasa ja siinkohal oleks hea hooajal väikese kokkuvõttega joon alla tõmmata ja veidi valgust tsküklokrossi olemusele heita.

CX – lühike, intensiivne, juhtub palju, midagi ei ole selge kuni viimaste meetriteni, liiv, muda, plangud, jooksukad, tagasipöörded, kiirendused, rattalt maha ja peale. Mõttetöö – kuidas mis kohta sõita, joosta, maha tulla, sõiduliinid, kus rehv peab, kus on libe, kus liiv kannab. Sõitjad – rajal absoluutsed vaenalased, raja kõrval sõbrad. Võin öelda, et see on üks mu lemmik formaate.
Millega sõidan – mingis mõttes juba legendaarseks saanud Cannondale CAADX , ehk “Alumiiniumist Salvaja“. Jah – Cannari tipp alu raam, jube äge asi. Mulle meeldib.  FFWD Tyro karbon jooksud, GRX 11- käguline set.
Ees SRAM Force  käpp + SRM võimsusandur + Absolute Black 42 t hammakas + Kogel keraamiline keskjooks.  Shima XT 11-42 kassett ja KMC X11EPT kett. Cannari Save sadulapost ja Cannondale C1 stemm ja lenks. Supacaz lenksupael, sadulaks Fabric Line Race Shallow. Shima XT pedaalid. Ja väga oluline – rehvid Challenge Baby Limus TLR 33 mm. Palju kaalub – ei tea, ei ole kaalunud.
Miks ma sellisega sõidan – krt meeldib. Mu lemmik ratas. 5 aastat olen sellega sõitnud ja kellal juba 20 000 km.

Alumiiniumist Salvaja

OK, asja juurde.

Bike Fanatics CX sarja 1. etapp Viljandi

Ilm nagu suvel – päike paistab, linnud laulabvad. Ei ole veel see õige CX ilm.
Stardi loosiga väga halvasti ei läinud – teine rida. Kohe alguses oleks Priit Grünberg mu ära kustutanud – tõmbas jala välja ja ma oleks talle peaagu sisse sadanud.
Kui liikuma saime, siis moodustus punt Eero Kiskonen, Aleksei Kušnir ja mina. Ees tegid oma sõitu Krusemann ja üllatuslikult ka Ebras. Meie arvates oli Ebrase kustumine ainult aja küsimus.
Aga Ebras ei kustunud ja sõitis ilusti lõpuni. Keevitasime siis kolmekesi ja kippus nii, et pikal pargitee lõigul olin ainuke, kes ees töötas ja teised lasid viili (ise loll muidugi). Siis suutsin sõidu poole peal ühes juurikalises kurvis rehvi veidi maha sõita (see juhtus esimest korda) ja rehvist lahkus umbes 1/3 õhust. Pikk jutt lihtsalt kokku võtta – pidi kuidagi lõpuni ära sussutama, kurvid ettevaatlikult sõitma ja see aitas korra maha jäänud Kušniri meile järgi. Finsihi tõusule läksin Kissa ja  Kušniri ees ja olin päris kindel, et siit tuleb nüüd SEN2 poodium ka üldi 3. koht ära aga liigne enesekindlus maksis kätte ning Kissa ja Aleksei arvasid teisiti ja kustutasid mu viimasel 10 m peal ära. Ploomid – vanuserühma 4. ja üldis 5. Ise loll, oleks pidanud lõpus tähelepanelikum olema.

Mulgipudru. Foto Adam Illingworth

Bike Fanatics CX sarja 2. etapp Rapla

Lõpuks ometi normaalne CX ilm. Muda ja sajab ja kõik jutud. Rapla rada oli proovi ringil ikka korralik liuväli – nagu peab. Kohtunikud mõltesid seekord välja eriti põneva starti kutsumise järjekorra, mille tulemusena sain eelmise 5 koha eest teise ritta 🙂
Aga las see jääb. Kokkuvõte sõidust – see jäi lühikeseks. Esimese ringi lõpus muda sees laskumisek kivisse, rehv küljepealt sodi ja pesu järtsu ära. DNF oli kirjas ja see dikteeris paraku kogu mu ülejäänud CX hooaega.

Kiire lõpuga sõit. Foto: Ain Täpsi

Bike Fanatics CX sarja 3. etapp Elva

Ilm oli taas suviseks keeranud ja päike paistis. Klassikalist CX ilma ei olnud lähiajal oodata. Start kolmandast reast. Miks? Sest juhendi järgi (vahelduseks vaadati seda ka) kutsuti starti üldarvestuse järgi, kus mul kirjas ainult Mulgi punktid, Rapla DNF. Sättisin Viguri (Tarmo Mõttus) taha ja tellisin talt hea stardireaktsiooni. Mees ei vedanud alt ja sahisesime teele. Tagant tulemine on sellisel lühikesel sõidul (40 min) suht keeruline. Muidugi kui sa ei ole ürgtalent Kivilo või siis Austa kes on nagu Chuck Norris ja vaatamata sellele, et tal on poole vähem punkte kui teistel (1 etapp vähem sõitnud), on ta ikka “tabelis esimene” 🙂 ja kutsutakse ka esimesena starti. Aga las see jääb 🙂
Umbes poole peal sain järgi Kaupole, Kuusele ja ladusin neile tõusul korraliku attaki ja puristasin neist mööda ja tõusin üldi 6. Muda sektsioonis suutsin iga kord mingi vea teha ja tundus, et ka teistel oli seal päris põnev. Rohkem aga sõiduga kedagi püüda ei suutnud. 2 ringi enne lõppu remontis võsas ratast Kušnir. Kahjuks sai ta just siis ratta töökorda, kui ma temast möödusin ja tüüp hakkas valjult vajutama. Mõtlesin, et krt Aleksei poiss. Viljandis viilsid seal ja nüüd saad tagasi. Surusin wattmeetri punasesse ja hoidsin mehe seljataga. See oli ka kõik ka 5. koht üldis. enda vk 4.

White men cant jump. Foto Kivistik

Bike Fanatics CX sarja 4. etapp Pirita kodurada

Pirta on kodurada ja olen suutnud sealt alati oma eelise raja tundmise tulemusena maksma panna. Seekord paraku aga läks teisiti. Sai küll lihvimas käidud aga see, et üks järsk tõus velotreki küljelt, mis alguses tundus 100% jooksukas, oli uue info kohaselt sõidetav, segas kaarte. Paraku see sõidetavuse info laekus alles reede õhtul ja seega sai proovida ainult enne starti. Aga krt ei saanud selle  tehnilise seinaga sõbraks – päike paistis silma ja tuul puhus ja veloka purksi fritüüri hais häiris jne… ühesõnaga häda ja viletsus (paar päeva hiljem loomulikult sai sealt vasaku jalaga üles sõidetid, aga mis see enam loeb).
Ilm oli taas suvine. Start taas kolmandast reast. Pirital läheb suht kohe kitsaks ja möödumise kohti napib. Ja taas see tagant ette poole kangutamine. Pohlaga me seal koos proovisime positsioone parandada ja sõitsime ennast esimese ringiga suht kapsaks. Mingi hetk kadus ta tagant ära ja ma võtsin taas sihikule tandemi Kuusk / Raag. Tagant ohustas Resev ja pidin viimased 2 ringi suht piirajasse laskma. Saingi umbes 300 m enne lõppu Kuusk/Raag tandemi kätte aga rohkemaks ei olnud suuteline. Nagu neile saba peale sain, oli Kuhlap ringiga ette jääv liikuv takistus (ei olnud tema süü) ja mul lihtsalt ei olnud võimu temast enne singli algust kohe mööda suruda ja nii need Kaups/Kuusk läksid.
Vaatamata heale enesetundele, keskmisele võimsusele 285 W ja NP 309 W, ei andnud see enamat, kui üldi 10 ja vanuseklassi 6. koha. Kergelt hakkas tekkima küsimus, et mida kuradit toimub üldse.

Kodurada. Foto Peeter Kand

Bike Fanatics CX sarja 5. etapp Rakke

Viimane etapp. Päike taas särab ja ilm nagu keskmisel suvel. Ei tundnud Rakke rada sellistes oludes äragi Tavaliselt on seal korralik muda painutamine olnud. Starti taas traditsiooniliselt kolmandast reast. Vigur taas minu ees. Õnneks tegi ta taas hea stardi , mida ei saa paraku minu kohta väita. Õnneks sain paari ringiga enamusest mööda ja sai oma sõitu teha.

Lõiviosa sõidust sõitsin koos tuutavate Raagi, Kuuse ja Reseviga. Seekord panin GoPro peale ja kogu lugu on lindis, nii et vaadake ise. Ise olin rahul paari hea rünnakuga ja ühe külg-külje vastas surumisega Reseviga. Lõpus üllatas see, et peeagu sain kätte esireast startinud Kušniri ja taas head sõitu teinud Ebrase. Kas asjad liiguvad lõpuks õiges suunas?
Üldis olin 7. vanuseklassis 5.

Tanel Kuusega minu koperdamise üle naermas. Foto: Kristjan Kivistik

CX EMV Tartu

Info raja kohta hakkas lekkima juba varakult. Märksõnaks oli liiv. Käisime rada paar päeva enne võistlus läbi sõitmas ja liiv tekitas üksjagu küsimusi. Kuidas seda läbida? Sõites, joostes. Sõites ja joostes. Ei saanud aru. Liiva oli metsikult. Kõigepealt 250 m ja tagasi tulle veel sama palju koos kurvidega. Sellist liiva osakaalu ei ole ma ühelgil võistlusel varem näinud.
Raja esimene pool oli mudane ja väga libe keerutamine, teine pool siis liivakast. Panin soojendusringil kohe algatuseks muda sees külili. Ei tekitanud liiga kindlat tunnet.
Ilm oli õnneks veidi sügise moodi ja pigem oli näha, et osadel oli juba jahe. Mulle sobis. Küsimusi oli enne starti palju:
1. Kuidas ma suudan konkurentsis püsida terve hooaeg Open klassis sõitnud Maanurme ja ennekõike Ainsaluga (ei tundunud väga reaalne, sest karikasarjas sõitsind nad 5-15 sek kiiremaid ringiaegu)?
2. Mis vormis on Ebras?
3. Ja siis loto suht võrdselt sõitnud vabavõitlejate Resev, Raag ja minu vahel.

Võis olla nii, et vabalt võis see kõik kätte mängida ka näiteks 6 koha ja seda ihaldatud poodiumi asemel.

Start. Foto: Ivo Kraus

Lõpuks ometi sain ma startida esimesest reast (stardi järjekord eelmise aasta EMV järgi). See tegi asja oluliselt lihstamaks ja võrdsemaks.
Stardist läksid Austa, Kask, Ebras, Maanurm ja veidi hiljem ka Kivilo oma teed. Minu selja taga nohisesid Pohl, Kaupo ja Ainsalu. Mudane pool oli rõvedalt libe ja seal pidi olema ettevaatlik. Ilmselt olin seal ka liigselt ettevaatlik, sest soojenduse ajal maoli panemine oli värskelt meeles. Liiva osa oli aga nagu lototron, millesse sisenemisel sa ei teadnud kunagi, et mis juhtub ja kuidas õnnestub. Esimene ring joppas ja teise ringi poole peal sain mööda kõik tikud ära põletanud Ebrasest ja ees paistis juba Maanurm. Olin enda klassis ilusti 2. possa peal ja Maanurm ka suht löögi ulatuses. Kolmandal ringil tulid tagant Mikson (M50) ja Ainsalu järgi ja saime kõik koos Maanurme kätte. Kogu M45 esikolmik sõitis koos. Liiv õnnestus iga kord enam vähem. Karikasarjas paugutanud Kušnir oli kaugel maas, Resevit ka ei paistnud ja kõik tundus minema plaani järgi. Mis peamine – suutsin sõita samas tempos Maanurme / Ainsaluga.

Anne kanal. Foto: Ivo Kraus

Aga siis hakkas hea õnne ja õnnestumiste krediit selleks päevaks otsa saama. Eelviimane ring, esimese liiva sektsiooni lõpp – järsku saan aru, et pedalleerimine on liiga kerge, mille põhjuseks on maha jooksnud kett. Seisma, muda/liiva/muda/liiva/muda kihid käega minema, kett peale ja edasi. 20 sekundit läks kaduma ja tagant lendas järgi tandem Resev (M45 – ehk minu klassist) ja Neemesto (M35). Mööda nad veel ei saanud ja sõitsime edasi. Kõik tundus veel ok ja lähenevat katastroofi ei ennustanud miski.
Viimane ring. Ringi alguse muda osal ründas Resev ja Neemesto. Vahe kärises ja esimesed ohutuled kontrollpaneelil hakkasid vilkuma. “Krt, nüüd võta ennast kokku Kullionu, ei lase sellel meldalil eest ära sõita rsk!” ja surusin tandemile järgi. Peale planke, enne liiva sain mööda Neemestost ja sisuliselt liivas, enne sõidetavat soont sain mööda Resevist. Meelitasin Alumiiniumist Salvajat soones sõitma aga eelnenud pingutus Resevi kätte saamiseks oli näiduki plokil asjad suht punasesse ajanud ja väga raske oli seal puhtalt liikuda. Ja siis nagu mitte kusagilt esimese liiva osa lõpus, kus finishini oli täpselt 1 km andis keti ja mudase/liivase hammaka koostöö lepingu üles ja jooksis taas maha. Sain suht kiirelt peale aga Resev Neemesto juba läinud. 1 vända pööre ja taas kett maas. Pusisin uuesti keti peale. Vändapööre ja taas maas. Mööda läksid juba Pohl. Raag, Kušnir, Kodanik, Mõttus….Korra veel proovisin, sain keti peale aga see sõit oli selleks korraks sõidetud. Veeresin resigneerunult viimased 500 m ja sinna see läks.
Pettumuse massiivsus jõudis kohale alle päris õhtul. Aga mis teha. You win some, You lose some.

Kokkuvõttes oli Eesti kalender äge ja pakkus ikka seda, mida me spordist otsime – emotsiooni. Järgmine aasta jälle!

Esimene ring. Foto: Ivo Kraus

Kivikko Prestige CX

Juba enne eestikaid oli plaan hooaega Soomes pikendada ja peale Anne kanali tehnilist ikaldust oli soov see ka normaalselt lõpetada veel suurem.
Soomes toimub ja juba aastaid oma CX sari – endise nimega Hel CX Cup, sellest aastat Cyclocross Cup. Paar aastat tagasi käisin Porovoos, seda korda sobis kalendrisse viimane etapp Helsingis, Kivikkos kõlava nimega Kivikko Prestige CX.

Alguses oli idee minna ilma autota –  ratastega, aga ilmaprognoos keeras selliseks, et projekt oleks olnud liiga mugavustsoonist väljas ja läksime “pehmode” variandi peale.
Mis see ilm siis oli ja kes need meie on? Meie oleme Eesti kireima korteri ühistu “Pune tee KÜ” liikmed Pohl, Raag ja mina. Üks mees jäi tiimist koju, kelle jaoks see liiga out of the box üritus.
Ilm oli ootamatult talvine – 0 kraadi, korralik tuul ja kallas tihedat lörtsi. Õnneks olid autol ka suvekad all.

 

Üks mees isegi suusatas juba

Väga napilt oleks kogu projekt korraliku fopaaga lõppenud, sest korraldajad olid hommikul lihtsalt ajakava ringi teinud ja meie stardi tund varasemaks toonud. Info oli hommikul kodulehele pandud ja sellega teavitamine piirdus. Õnneks oli täiesti juhuslikult kohal Pohla Soomes elav sõber Karmo (tema on ka enamuse siin avaldatud Kivikko piltide eest vastutav), kes meile kiire kõne peale tõmbas. Siis läks natuke kiireks ja rapsimiseks.

Alumiiniumits Salvaja oli valmis lahingusse lendama

Olin pehmo ja päris lühikestes ikka ei läinud. Läks selga pikkade varrukatega tempo kombe ja sinna alla õhuke suvine higimaika.
Prooviringil, mille jõudsime napilt ära teha selgus, et korraldajad ei valetanud – nagu nad ise oma lehel kirjutavad:
“Kivikko Prestige CX osakilpailu tunnetaan laadullisesti kaikista kovatasoisimpana cx-kilpailuna Suomessa, säännöllisesti ylittäen kokonaisvaltaisella tasollaan jopa kansalliset mestaruuskilpailut.”

Rada oli tõusuderohke ja väga tehniline. Tänu lumele ja mudale oli libedust ja pidamise puudumist küllaga. Tegin kohe otsuse, et mul tuleb raja keskel üks pikem jooksulõik, sest see viis tundus kõige kindlam selle segmendi läbimiseks.

Stardieelne asjaajamine

Kui seni on mul starti kutsumisega see aasta korralik ikaldus olnud, siis seekord (ma ei tea miks) kutsuti mind esimesena joonele. Kui muud ässad nagu Kuito, Nieminen, Harjula ja teised olid ka possad sisse võtnud teatas Kaupo kõrvalt reast, et tal käikar ei tööta, peale seda öeldi 15 sekundit stardini ja “sinne see Kaupon kisa meni”. Kahju… (aftermath – kui sul on elektrooniline käiguvahetus, siis see, et sul soojas garaažis kõik tuled rohelised on ja toimib, ei tähenda, et see sama ka 0 kraadi juures nii on – akud, patakad tasub enne üle vaadata).

 

Start antud, ja alguse võtsin rahulikult, et eliidi seltskond saaks oma teed minna. Oli selge, et siin pigem maksab tehniline õnnestumine ja tõusudest ja off camber lõikudest edukalt läbi saamine, kui kellegi tuules istumine. Kogu võistlus kujuneski üheks korralikuks pidamise otsimiseks, negatiivsete kalletega võitlemiseks, jalgade kinni saamisega tegelemiseks. Esimesel ringil tahtis Pohl mind ära tappa, kui ta ühest laskumisest otse pani ja all järgmisel lõigul sõitvate kaasvõitlejate vahelt tiiki proovis sõita. Õnneks ühest korraks talle ei piisanud, ja ta tegi seda järgmisel ringil jälle.

Miljööväärtuslikus piirkonnas CX krossi keevitamas

Parandasin positsiooni ja viimased 2 ringi oli meil korralik duell teise koha peale minust umbes 2 x noorema tüübiga. Kuni viimase keeruka elemendini oli asi veel päris otsustamata, sai ikka vanus ja kogemus seekord võidu ning CAT2 klassi teine koht oli reaalsus.

Velo toimis – 0 probleemi

Kokkuvõtteks – soe sokk ja suvine king toimisid, talvekindad (mis viimasel hetkel kätte viskasin) olid hädavajalikud. Karikas, mille sain, oli enne vist kellegi teise oma olnud, sest ühel küljel oli eelmise kleebitud plaadi jälg, mis on ok 🙂 – ikkagi rohepööre ja taaskasutus.

Jalad lahmasid veel verd, kui juba pidi püünele ronima.

Hiljem kohaliku paneelmaja rajooni kaubanduskeskuse Vietnami söögikohas tehtud aftermath + laeval mõned tumedad õlled mõnusas seltskonnas panid selleks hooajaks hea punkti.