Valgehobusemäe Rattamaraton
Hawaii Express Estonian Cup VII etapp peeti Albus Valgehobusemäel. Eelinfole tuginedes ootas ees 55km kiiret trassi ning Eestisse jõudnud suvi hoidis asjad kuivana. CC Rota Mobilise eest oli väljas arvestatav koosseis ning Mihkel ja Andre avastasid enda jaoks tundmatut sektorit.
Mihkel:
Kuna Andre oli kohal, siis oli jälle keskmisest palavam ilm ning tundus, et midagi mõnusat siit ei tule. Lisaks tõmbas motivatsiooni alla ka staadionikommentaator kes ütles, et sellel rajal amort on lisaraskus ning tuleb puhas kihutamine.
Kuidagi läks nii, et olime Andrega oma stardigrupis esimesena platsis ja sai pikalt mandrossida lindi ees. Enda eesmärk oli eelmise etapi 47.koht üle sõita.
Peale starti sain normaalselt minema, aga Andre libises siiski vaikselt eest ära. Esimesel kruusateel oli kiirus nii suur, et üritasin oma 10 käigulisel rattal 11.käiku sisse peksta (sellest on ka video olemas). Urmas Karlson oli aga mees kes asus uljalt tempot tegema ning saime eest mehi kätte järjest. Mingi ühelt poolt piiratud kitsal laskumisel ja tõusul ikalduti ning osa mehi sai eest ära.
Karlson arvas, et pole hullu ja pani korraliku tempo peale jälle. Ühe põllulõigu ääres nägin Andret, kes oli remondiboksi avanud ning tegeles rehvitöödega seal. Veidikene hiljem saime kätte suure pundi, kus oli näha Lasset ja Sander Saart. Tegin liigutuse „Tere, ma olen ka nüüd siin“ ja läksin selle pundi ette. Olin sattunud täiesti tundmatusse sektorisse ning sama arvas ka Viira, kes ütles, et me vist ei tohiks siin olla.
Reimo Nook ei olnud minu viimasest liigutusest vaimustuses ja arvas, et ma peaks rohkem vedama kruusateel. Kaua aega ei läinud, kui ma järgmise sõimu sain kaela, muidugi oli puhas enda viga, kui asusin kruusa peal uljalt sisekurvi lõikama ning peaaegu läks ratas näpu vahelt ära keset gruppi.
Karjääris läks Poopuul rehv, aga suur punt oli jätkuvalt koos. Kogu raja peal oleval kahel singlil läksin ette ja korra sain ka väikese vahe sisse. Noogile jälle ei meeldinud, et ma metsas ette lähen pidevalt ja tegi hääleka märkuse.
Lõpupoole saime veel Kruusemanni kätte ja siis pandi tempot juurde. Kaotasin ka pudeli ära, õnneks oli see täiesti tühi. Lõputõusudel osa mehi libises eest ära ja osa jätsin ise maha. Mõnusalt palav oli ka, umbes sama tunne nagu istuks Vireeni mobiilses seapõletis ja võtaks sauna. Noogist möödudes vaatasin talle küsivalt otsa, et kas ma võin seda ikka teha? Õnneks oli tal energia otsas ja seekord pääsesin õpetussõnadest.
Viimasel kilomeetril sain ka Mõttusest mööda ning finišis karistasin Karlsoni ära. Viimast liigutust ei oleks pidanud tegema, kui nüüd kaine peaga järgi mõelda, siis vana tegi terve sõidu kõva tööd ja tänu temale saingi nii ette. Igaljuhul koht 26, mis on ikka päris müstiline arvestades, et oli soe ilm ja mulle see rada üldse ei meeldinud. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Jõulumäel selle koha üle peaks sõitma.
Andre:
Plaan hakkas koost lagunema umbes 12 km juures, kus tundsin et esiots kipub käituma nii, nagu oleks rõhk rehvist lahkumas. Lootuses, et ehk jääb pidama muljusin edasi. Punt oli hea ja ei tahtnud sealt kuidagi välja astuda.
2 km hiljem. Ühes lauges kurvis sai selgeks, et vaja teha boksipeatus. Panin pumba ja käed tööle. Rahvast viskas jõhkrates kogustes mööda. Lõpuks sain mingi rõhu sisse.
2 km hiljem. Mingi suurema järve ääres, kus inimesed päikest võtsid sain kinnituse, et esirehviga on ikka finito ja sisekumm läheb sisse. Õnneks olin siseka umbes 5 m pikkuse teibiga sadulaposti külge mässinud ja selle kättesaamine võttis igaviku. Pumbaga nikerdamine võttis teise igaviku. Siis selgus, et sisekas jäi ääre vahelt välja + kolmas igavik. Lõpuks sain minema.
Olin langenud kuhugi kaugele, kaugele. Selge oli see, et siit enam midagi ei tule aga katkestada mul kombeks pole. Mõni km hiljem tuli Jäneda linnamägi, mis kujunes muhedaks jalgsimatkaks, kuna keegi isegi ei üritanud sõita. Ülim tase oli see kui linnamäelt laskudes üks vend pani minu eest ratas käekõrval kõndides üle lenksu (see ületab isegi Madise saavutuse – 2 korda tõusu peal üle lenksu).
Sõitsin oma sõitu edasi. Raja ääres küsis sisekummi Virgo Karu, polnud midagi pakkuda. Kõik tundus nö rööpasse jooksvat, kui 29 km peal tunnen tuttavat tunnet. Esirehv andis taas otsad. Rohkem sisekaid ju kaasas ei tassi. Hakkasin siis vaiksel astuma, korra proovisin ka sõita – see ei tundunud mõistlik ja jalutasin edasi ise vaikselt sõitjate käest sisekummi norides.
Peale umbes kilomeetrist astumist andis üks abivalmis vend mulle sisekummi (TÄNUD Aivo Piirsalu abi eest!). Ka tema oli selle kuue meetrise teibiga omale stemmi külge pannud ja kättesaamine oli omaette projekt. Parmude ja siserehviga võideldes sai mingi aja pärast taas liikvele.
Tuju on jätkuvalt hea
Umbes 10 km enne lõppu sain kätte Virgo Karu, kes valmistus Hansgrohe Kilomeetrit ründama. Proovisin siis ka ja sain Ketsiga sama aja. Rohkem midagi põnevat ei juhtunud ja sai koju ära. GPX faile uurides selgus, et seismist oli 17 min.
Other guys:
1. Peeter Pruus
…
26. Mihkel Laine
…
126. Raul Talumaa
…
128. Bruno Tamm
…
137. Raino Einroos
…
189. Taikki Tillemann
…
281. Andre Kull