CC Rota Mobilis

Hea lugu on nagu vein – lased natukene laagerduda ja siis settivad sealt igasugu huvitavad aroomid välja. Pille käis meie klubist kohal ja otsustas Juhan Liivi kombel lauasahtlisse kirjutada. Õnneks suutsime digirevolutsiooni toel need muljed sealt kätte saada ja lõpuks ka eetrisse lasta. Kõige selle põhjuseks oli sõidu jooksul toimunu, kus Pille oli tunnustajaks täiesti uuele rattasõiduviisile, kus tema otsest konkurenti tiriti, tõmmati, patsutati ja lükati. Lisaks siis veel finishijärgne kohtunikega arutelu, kus toimunule anti väga konkreetne lahendus: “JOKK. Meie ei näinud, järelikult ei saa ka midagi teha. Lool lõpp.” See kõik traumatiseeris meie suhteliselt kogenematut võidusõitjat niipalju, et lugu olekski peaagu sahtlisse jäänud. Lõikasime emotsionaalsemad lõigud siit lihtsalt välja ja keskendume sõidule endale.

Pille:
Eelmisel nädalavahetusel sai siis käidud Vändra rattarallil. See on ainus võistlus, millega mul on tekkinud juba n-ö traditsioon. Kahel varasemal aastal olen sõitnud lühikest distantsi baigiga, seekord läksin siis esimest korda pikale sõidumaale maantekaga. Vändras oli sel aastal välja hõigatud huvitav auhind, et kui võitja keskmine kiirus on vähemalt 50kmh, siis on preemiaks reis Nepaali. Väike võimalus muidugi, et selline kiirus saavutatakse, kuid kuna Vändras on ka vähem osalejaid, siis kartsin, et kõik ülejäänud võistlejad on silmist kadunud enne kui mina liikumagi suudan hakata.

Laupäeva hommikul võistluspaiga poole sõites kallas vihma ikka mõnuga, ja tuul oli ka nii jube…. meeles mõlkus ainult Kuusalu rattaralli, mis sai sõidetud umbes samasugustes tingimustes ja oli oioi kui raske! Seal tuul lennutas mind ikka mõnuga ühest teeservast teise ja mul oli tükk tegu, et ratast üldse teepeal hoida! Nii et meeleolu polnud just kiita. Tuju läks rõõmsamaks, kui nägin oma stardinumbrit 68! Nii väikest numbrit polnud ma kunagi enne näinud!

Stardik

oridoris seisime koos Andre õe Liisa Kulliga. Liisa pani napilt enne starti mõlemad jalad kinni ja kui stardipauk kõlas, kadus ta hetkega mul silmist! Alevi vahelt välja jõudes ründas kohe jube valus küljetuul, raske oli! Õnneks tagantpoolt ikka inimesi tuli ja suutsin mingisse suuremasse gruppi pidama jääda. Minu suureks rõõmuks hakkas eest paistma väiksem seltskond, kus oli ka Liisa! Liisa sai kinni püütud üsna varsti peale Massu poole pööramist. Tempo oli minu jaoks küllaltki kõrge, lihtne just polnud, aga grupist maha jääda polnud mul ka plaanis! Liisa oli kogu aeg eest teine-kolmas, mina püsisin pigem grupi keskel või tagapool. Ei olnud kohe sellist tunnet, et jaksaks seal nii ees niimoodi sõita! Samas jälgisin ikka mängu, juhuks kui mingi seltskond peaks eest ära hakkama libisema, eesmärk oli Liisaga samas pundis püsida. Vahel ikka sattusin ettepoole ka ja kõigil neil kordadel imestasin ja imetlesin, kuidas Liisa sõidab! Nii ilusti esimese mehe tuules. Mina ju ikka veel ei julge end eesolevale ratturile nii lähedale sättida! Kui mina ka ükskord nii osavaks saaks!

Nii need ringid läksid, väga hullult raskeks ei läinudki. Viimase ringi poole peal hakkas juba pinge maha minema, mõtlesin, et kui nüüd jäängi grupist maha, pole ka hullu, niigi hea sõit on olnud! Ma olin juba sellegagi rahul, et suutsin Liisaga samas tempos püsida! Ma olin juba ette täitsa kindel, et finishispurdis on kõik need naised minust nagunii kiiremad no ja siis ma nagu ei pingutanudki eriti … no täitsa loll ikka! Ise ka naeran ennast, et kui sellest saan ma juba enam-vähem aru, mis ma seal stardis tegema pean ja ei pabista ka enam nii palju, siis nüüd tuleb finisheerimist õppima hakata! Kõigepealt tuleb mõtlemist muuta ja siis…!

Aga mul on hea meel, et naiste üldvõitjale nii vähe kaotasin ja et suutsin kõigi nende naistega, kes minust finishispurdiga lõpuks ette pääsesid, terve distantsi samas pundis püsida