CC Rota Mobilis

2021 aasta eestikad maastikuratta maratonis toimusid lõuna eestis Haanjas. Rada oli igati EMV vääriline. Ilm oli hea, konkurents oli tihe ja põhisõidu ja XXL sõidu rahavste sõbralik ühinemine oli meeliülendavalt ebameelidv.
Palju õnne Josten Vaidemile ja Janelle Uibokandile eliidi Eesti meistritiitlite puhul!
Klubile oli aga EMV taas väga edukas, saagiks 4 medalit.  Aga mis ja kus täpsemalt juhtus loe alt poolt edasi!

Raino:
Tugevus jalgadesse oli sel suvel planeeritud eestikate ajaks. Maraton meeldib rohkem, seega XCM sai tähtsamaks ja XCO-l Jõulumäel oli eesmärk pigem tervelt lõpetada. Nii ise kui tehnika. Tundub, et pildid ja jutud, mis Jõulumäelt liikvele olid läinud, hirmutasid enamuse konkurente koju. Tegin lõpuni, piirdusin vaid ühe pehme metsanipliga ja Sen3 hõbe anti kätte.

Edasi siis sel laupäeval XCM Rõuges-Haanjas. Reedene tankimine oli väga põhjalik ja lõppes Võrus hotellis kell 22 pannkookide ja moosiga. Täiesti valmis tunne oli.

40 min soojendus, kiiretele kaasatundmine stardikoridoride segaduse pärast ja läks lahti. Plaan oli pingutada alguses ja jätta ka püssirohtu viimasele 10 km tõusudele.

Formeerus grupp, milles vist pea pooled olid Rota dressidega. Tugevad kaksikud Tarmo ja Taikki, siis Evert ja mina saba peal. Tundus tase, sest Tarmo-Taikki tandem on sel aastal liikunud kättesaamatult ja praegu mul veel kõik punased tuled veel ei põlenudki. Mõtlesin, et päris hästi..

Üks vaheeesmärk oli veel – Vällamäelt lõpuks rattal üles vändata. Tehtud. Ok-ok, ühel juurikal pidin korraks jalaga toetama, aga tehtud ikkagi. Vällakal läksid sama Tarmo ja Taikki siiski oma teed vaikselt minema.

Edasi sai ühtlaselt peal hoitud, teades ka, et Evert kuskil kohe sabas tulemas. Grupp oli vist lausa kümneliikmeliseks kogunenud. Jäin paraku toppama kui koos Ahti Raasukesega libises ära neljane punt. Aga seejärel püüdsin ise rohkem valvel olla ja ise ees vedada. Evert vist oli ka pidevalt kohe järgi. Midagi erilist ei toimunud.

Ja siis ca poolel teel, suht tähelepanelikkust nõudval sik-sakil äkki tabamus põrandaliistunaelapüstilist paremasse kanni.., pilt hägustus, käsi automaatselt läks appi just sel hetkel kui pidi keerama ja kallutama. Napilt pääsesin otse puusse panemas, vasaku külje äestasin siiski korralikult vastu puud. “Kas sind ka hammustati..” kõlas vaid tagant lohutuseks, Evert oli ka sarnase litaka saanud. Jürihani 2.0 peal olevat ‘minu poiss’ jäänud koos Tammsoo tüdrukuga midagi tegutsema (Aimar Pedari info).

Rajad olid Rõuge tuurilt enam-vähem tuttavad ja Jürihani põhjast sai jälle peale keeratud ja lõpuni vajutatud. Ei mingit kangi, krampi vm muret. Jooki jäi natuke üle, tp tüdrukute külalislahkus jäi üldse kasutamata.

Rajaga ülirahul, EMV jaoks väga sobiv tase.

Vanusegrupi 6. kohaga ka rahul.

Tänud Karmenile!

Kaloreid kulus mehiselt ja tavapärane sõõrikupeatus Lõunakeskuses = konsumeerisin 7 sõõrikut järjest enne üldse kohvi peale mõtlemist.

Õhtul maitses Hispaania Reserva hästi.

—————————————————————————————

Kes sõitsid, ütlevad nüüd, et üks teema on siit ju täiesti puudu 🙂 Jah, 20 min sai vahepeal natuke tagasi hoitud, 120 bpm-ga, Aimariga muljeid vahetatud. Kui ikka mööda ei mahu, siis ma ei trügi ka. Häält ei tõsta. Põhisõitjad pole ju süüdi, neil samuti aja peale minek. Aimariga arutasime, et arvutustega on ikka kellelgi midagi väga vussi läinud. Et kui finišisse jõuame, siis võib seal mõnel juba silm sinine olla. Samal aeglasemal lõigul sai ka uus nägu-nimi seos selgeks. Ühel xxl mehel läks äkki lahti ja raius läbi põhisõidu omade nii, et osa neist ka põõsasse lendas.

Kui jälle omas tempos sõita sai, siis Pedari lihtsalt tõusis sadulast ja läks vaatama, kas see seal eespool äkki Reiska pole. Ei olnud. Aga Aimar kadus…

 

Andre:
Seiklused algasid paar päeva enne starti, kui selgus, et Mulgimaa on jätnud mu Scalpelile kustumatu mälestuse tagumisse pöida ja seda ühe korraliku prao näol.
Aga enam ei olnud midagi teha ja tuli võtta väike kaalutletud risk ja minna peale nii nagu hetkel ratta seis oli. Hapuks läks asi aga suht kohe – soojendusel (mis kokkuvõttes jäigi ära) peale umbes 5 min sõitu selgus, et tagarehv on sisuliselt tühi. Kuna väliseid vigastusi rehvil ei olnud tundus, et probleem pöia praos. Otsustasin vahu kasuks ja tundus, et jäi pidama.Kaalumisel oli ka vana hea sisekas sisse, aga sellega ei oleks tahtnud Rõuge radadele katsetama minna. Teine päeva ikaluds saabus stardis kus toimus täielik korralagedus. Hallo kohtunikud! Miks te neid reglemente ja stardi korraldusi kirjutate, kui te ei suuda neid läbi viia? Milleks oli stardis SEN1-2 koridor ja miks kõik ikka esimestest ME ja MJ august sisse lasti?? Ühesõnaga olin ise loll, seisin õiges kohas valel ajal ja startisin eelviimasest reast. S*tt kees aga sundisin ennast rahulikuks. Pauk kõlas ja juhatas sisse 3 h pikkuse kannatuse.

Proovisin ette poole suruda aga see osutus päris keeruliseks. Veidi aja pärast, kui asjad hakkasid ribadeks minema, leidsin ennast pundist, kus oli Epner, Karu, Eerikson jne. Tundus, et sõidan ilmselt umbes kolmanda koha peale. Enne Vällakat oli TPs istet võtnud hr Maailmameiter ise. Muide TP-s oli meie klubil seekord maailma tasemel teenindus, kus igas punktis oli meie klubi Malvade CCRM tiim väljas – kõik XXL klubi sõitjad said joodetud ja toetatud. Tagasi asja juurde – Malsroos remontis nimelt oma rattakinga suurema koguse teibiga ja lubas kohe tulema hakata. Vällakal oli tunne enam vähem olin pundi peas ja püüdsin kinni ees olnud Londi ja varsti paiskus mööda Malsroos. Lauril oli minek hea. Ühel karjamaa tõusul läksin vedama ja tundus, et taga hakkab kärisema. Lauri võttis enda vedamise korda ka tõsiselt ja peale paari tõusu keerasime ühele vähestele kruusalõikudele üksinduses. Kuna tunne ei olnud maailma tugevaim andis Laurile teada, et tikud on märjad aga annan endast parima. Pikalt midagi põrutavat ei juhtunud kuni saabus selle päeva kolmas ikaldus – XXL raja ja põhiraja sõitjate sõbralik ühinemine. See oli ikka korralikul “randomshit“. Lisaks enda sõidule pidi tegelema hakkama veel möödumiskoha otsimise ja kõige sinna juurde käivaga. Umbes poolel maal saime kätte Tarassovi kes ka meie duoga liitus. Alguses tal sõidutuju ei olnud. Endal tiksus pöid + rehv kogu aeg kusagil kuklas ja “fantoom rehv” vajas pidevat kontrollimist, ega pole tühjaks vajunud. Õnneks pidas ilusti kõik vastu. Aga siis hakkas jälle juhtuma  – Malsroos sai enne ühte pikemat singlit põhisõidu meestest mööda ja uks sulgus minu ees ning jäin rongi loksuma.

Ei saa mööda. Ega põhisõitjad ei  pea ju ka kraavi keerama, et meid mööda lasta. Ei taha samas seal singli kõrval sambla sees ka õnne proovima minna… aga Lauri läks ja meie Kirilliga jäime. Suht lõpu poole liini alusel singlil painutamisel juhtus sama ja Kirill sai minema. Mul polnud jõudu teda püüdma minna, kuigi paistis  suht lähedal – polnud väga pointi ka. Päeva neljas ja viimane ikaldus toimus umbes 3 km enne lõppu järveäärsel juurika singlil. Minu ees polnud kedagi, taga polnud kedagi, ühtegi linti ei olnud. Jäin seisma ja mõtlesin, et krt kas sain kusagilt valesti panna. Singleid jooksis seal 3 tk parlleelselt ja juhe jooksisk kokku. Strava järgi seisin seal 30 sekki. Õnneks tagasi minema ei hakanaud ja hapnikuvaene aju juhatas mind ikka sealt padrikust välja ja kohe oli õnneks viit ka. Aga see mõttepaus metsas osutus päris ohtlikuks – kui veidi aja pärast Haanja suusaradadele jõudsin kuulsin, et keegi tagant tuleb. See oli SEN2 klassi Erikson, kes tuli minu kolmanda koha järgi. Türbel küll – reied andsid juba arvestatavaid krambihoiatusi. Ees oli kolmest tõsisemast künkast koosnev viimane km. Valikuid oli 2. Kas krampe trotsides püsti peal ja nui neljaks üles või reserveeritum plaan – kerida. Viimane variant tundus läheneva Eriksoni rõõsat olemist arvestades päris riskantne. Raiusin need tõusud püsti peal ära, viimase nukist kukkusin juba tagareis suht krambis üle aga õnneks sellest piisas. Väikeste agadega (Erkki Kukk ja Magnus Krusemann teavad) sain ma oma pronkis kätte – mis oli tegelikult tore.

Evert:
Haanja/Rõuge piirkonna rajad hakkavad pärast kahte tuuri ja mõnda maratoni juba koduseks saama. Iga kord on raske aga millegipärast tõmbab ikka alati tagasi. Seekord ka veel EMV (ok, minu jaoks esivõistlused). MSporti oli meid kirja pannud 4 võistlejat. Klubikaaslane Raiko nendest selge favoriit, aga teine koht tundus hea eesmärk.See hooaeg juba 2 sõitu läinud aia taha, sest olen alguses üle pannud. Rõuges oli kindel plaan vigadest õppida ja esimesed pool tundi tagasi hoida. Õnneks oli start pigem rahulik ning sattusime samasse punti klubikaaslaste Tarmo, Taikki ja Rainoga.

Ca 15min jõudsime koos liikuda, kuni tempot juurde pandi ja lõpuni kestmise huvides tundus parem mõte lasta pundil minna. Minuga koos jäi maha veel isa Raino, kellega koos liikusime ka suurema osa edasisest sõidust. Juhtuma hakkas ca 25km enne lõppu, kui isa järsku järgmise käigu leidis ja tempot üles kruvima hakkas. Ise sõitsin selleks hetkeks juba üsna aurude peal ja rohkem kui 5km kaasas püsida ei jõudnud. Lasin tempo maha, sõin lõunat (geeli & magneesiumi) ja mõtlesin kuidas lõpuni saada.
Üllatuslikult hakkas juba mõne km pärast CCRM-i särk ees uuesti paistma. Nimelt oli rajale maratoni ja XXL sõidu kokku saamisega tekkinud korralik ummik. Endal see suuri emotsioone ei tekitanud, oligi hea korra aeg maha võtta ja taastuda. Samas arusaadav, et kui jalga veel on ja medalid mängus siis tekitab pahameelt.
Kui uuesti liikuma saime siis jõudsin paar kilomeetrit jälle tempoga kaasas püsida, aga seis ei olnud endiselt kiita. Viimane nael kirstus oli mingi pikk tõus ca 10km enne lõppu. Otsustav hetk saabus, kui vaatasin ette ja tõusu lõppu isegi ei paistnud. Tulin rattalt maha ja leppisin olukorraga. Edasi juba sisuliselt matkates ja ainuke eesmärk finišisse saada. Õnneks oli järgmise MSport võistlejaga selleks ajaks juba piisav vahe sees ja saime Raikoga hea pildi poodiumilt.
Üldiselt tore rada, eesmärk täidetud ja peaaegu kestsin lõpuni ära. Rahul.

Taikki:
2021 EMV XCM versioon oli Rõuge 23 Rattamaratoni raames, mis toimusid Haanjas. Veider, Rõuge maraton, asukoht Haanja. Aga juba vana Tõstamaa vanasõna teab, et nimi maratoni ei riku.  Õige mitu liitrit vett on merre voolanud viimasest Haanjas peetud maratonist. Mis iganes see põhjus oli, et jälle Haanjas korraldada, oli see väga ok. Uus keskus on suur samm edasi ja areng, mis seal viimase ca 1,5a toimunud, on meeletu. Tubli Anti! (mitte Kauk, kuigi tema on ka väga tubli. toimetus)

Ca kuu tagasi sai ühe teise võistluse raames, vist 99% ulatuses, see rada läbitud. Kindlasti oli sellest kasu, nii mõnigi laskumine oli tuttav ning sai näpu piduritest eemal hoida. Raskusastme võtmes oli vääriline EMV rada.
Stardikoridoridesse sisenemine oli korralik mulgikapsapuder koos suurte pekitükkidega. Peaaegu terve sõit olin klubikaaslase Tarmo tuules, lisaks veel Kristjan Randma, Ahti Suppi ja Allan Jõgi. Enamuse ajast vedas Kristjan, ma rippusin grupi taga, vahel sabas ja vahel väikese õhuvaruga.

Juba enne starti kartsin, et juhtub eelmise aasta fopaa (XXL sõit jõudis järgi põhisõidu omadele ja seda väga erinevate sõidukiirustega võistlevate osalejate vahel ning väga ebameeldivas kohas). Lootsin, et sellest õpiti, rada oli teistmoodi üles ehitatud jne. Aga kui ca 20km enne lõppu jõudsime järgi põhisõidu sõitjatele (pakun, et nad sõitsid kohtadele 200+), siis vistkas vedru ikka väga krussi. Sellist jura ma ei oodanud. Algas korralik pendeldamine, et mitte väga maha jääda. Jürihani 2.0 sinkul kuulsin, et järgi on jõudnud Maaris Meier, kellest ca 5-7km varem sai möödutud. Tema arvamuse järgi oleks me kõik, nii XXL, EMV kui ka Põhisõidu sõitjad, padrikusse pidanud kargama. Nii mõnigi härra üritas talle seletada, et selles pundis on EMV osalejad. Järgneval Jürihani orgu laskumisel, näitas Maaris, et oskab downhillida, aga seda väga ohtlikult teistest möödudes. Läks õnneks, keegi ei kukkunud. Ja oru põhjas, kui hakkas uus  tõus, siis ta ka maha jälle jäi. Uus, orust väljuv tõus – “neverending climb” oli valus,  pidin pool tõusu vendade Krampidega rääkima. Sel põhjusel läks eelpool mainitud punt minema ja kätte ma neid enam ei saanud. Lõpetades oli tuju väga null. Põhjuseks mitte see, et ma tugevatest maha jäin, vaid et mu kartus distantside põrkumisest, osutus tõeks. Tegin uuel rullirajal, mis on üliäge, taastava tiiru ja suunasin mõtted õhtusse. Õhtu oli vägev.

Tänud Tarmole ja Ahtole meeleoluka nädalavahetuse, seda eriti laupäeva osas, eest!

Head korraldajad, palun arvestage erineva pikkusega distantside korraldamisel erinevate muutujatega. Seda enam, et EMV sõidu arvestuses sõitsime. Jah, suures plaanis ei ole vahet, kas olin 52 või oleks olnud 43. Aga ka aeglasematel osalejatel on paha, kui neist koguaeg mööda nuiatakse ning ohtlikke möödasõite tehakse. Pakun, et ca 15 min suurem ajavahe oleks abiks olnud – sellisel juhul oleks ühinenud pika- ja põhisõidu enam-vähem võrdsed sõidukiirused.

Hämmastas ka kahe elekriratta nägemine, numbriga ja puha. St nad sõitsid võidu. Kahjuks ei suutnud numbreid meelde jätta.

PS! Neiu Välk! 🙂 Suured tänud Sulle kvaliteetse ja sujuva jootmisteenuse eest, nii minu kui Tarmo poolt!

Tulemused
EMV arvestus XXL rajal:

SEN2
1.Argo Rohtmest
2.Margus
3.Andre
…
9.Tarmo
11.Taikki

MSport
1.Raiko
2. Evert

SEN3
1.Meelis Rebane
…
6.Raino Einroos

Põhisõit

1.Henry Grünberg
…
20.Lasse
29.Bruno
52.Ziil
85.Ahto
222.Anti